Portaal vahendab üht sotsiaalmeediapostitust, mis kirjeldab hästi Eesti toimuvat.
“Mu vanaema ütles kord: “Enne suurt sõda muutuvad inimesed õelaks.”
Ma ei mõistnud toona, mida ta mõtles. Täna ma mõistan liiga hästi.
Inimesed on muutunud vihaseks, agressiivseks, süüdistavaks – mitte võõraste, vaid üksteise suhtes. Nad ründavad, kui mõtled teisiti. Nad vaikivad, kui näevad ebaõiglust.
Ja nad alluvad, sest nad kardavad – töö pärast, maine pärast, oma elu pärast.
Me elame vaikimisi orjuses.
Meile on antud illusioon vabadusest, aga tegelikult… …me rügame end katki, et maksta makse, mis ei toeta meid ega meie lapsi, vaid mingeid “hüvesid” kellelegi kusagil, keda keegi pole valinud ega palunud.
Maksame, et toetada süsteemi, mis ei toeta meid. Meile öeldakse: “Ole vait ja tee tööd. Ole tubli maksumaksja. Ära küsi liiga palju. Ära vaata liiga sügavale. Ära arvusta neid, kes otsustavad sinu eest.”
Ja nii töötamegi hommikust õhtuni, kuust kuusse, lootuses, et ehk järgmisel aastal on kergem.
Ei ole. Sest see pole juhus. See on süsteem.
Meile on loodud hirmuühiskond.
Me ei tohi enam:
Mõelda ise;
Kahelda ametlikus versioonis;
Küsida, kelle huvides midagi tehakse;
Öelda, et me ei taha olla kellegi lükata ja tõmmata…
Sest kui ütled, oled kohe „vaenlane“, „äärmuslane“, „putinist“, „lamemaalane“, „mõistusevastane“ – vali ainult silt.
Aga võib-olla just seda tahetaksegi?
Kui rahvas on ühine, on ta tugev. Aga kui rahvas on jagatud, pimestatud, hirmul, siis ta allub – ilma piitsa ja ahelateta.
Ja võib-olla just seetõttu meie ühiskond ongi lõhutud, meie hääled vaigistatud, ja meie rahakotid tühjad. Sest vaene, väsinud ja hirmul rahvas ei tõuse kunagi püsti. Ta on juba põlvili – pealtnäha vabatahtlikult.
Me ei ole enam vabad. Meie “vabadus” on lihavõttemuna – tühi seest ja värviline pealt.
Ja kui me ei ärka… siis me ei kaota mitte ainult rahu.
Me kaotamegi lõpuks oma rahva.”
