Kui vaadata Rocca al Mare vabaõhumuuseumis tuulikuid, siis tuulemöldrid oleme me olnud juba ammu, aga nüüd, XXI sajandil, keeras üks seltskond täitsa ära, vist said kuumendavat päikest ja jahutavat tuult liiga palju.
Tuule- ja päikeseenergia ei ole ju iseenesest midagi valet, kui päikesepannid on katusel või aias ning madal tuulik vuhistab talust pisut kaugemal. Algul meil seda asja ju mõistusega võetigi, siis aga tuli nõukogude ajast omane suurusehullustus, tavaline mõte arendati maksimalismini ja muudeti iseenda paroodiaks.
Rohepööre pidanuks Maad hoidma, tegelikkuses aga hakati hiigeltuulikutest koostama tuuleparke, lausa tööstusmaastikku, kus tiivikulabades hukkuvad linnud, visuaalne maastikupilt solgitakse ära ning mehhaanilise liikumise-hõõrumise nähtamatud mõjud tapavad inimeste tervise. Hiiglaslikud päikesepaneelipõllud aga tekitavad Maad kuumendava soojusefekti.
Räägiti “puhtast ja odavast” energiast, sest tuul ja päike pidid tasuta olema, aga tegelikult on selle tööstusmaastiku tööshoidmine kallis, seda enam, et päikest ja tuult pole alati saada ja siis peavad ikkagi fossiilkütused appi tulema. Odav elekter kadus NordPooli kullatöökotta, kus sellest vorbitakse luksuskaupa. Kallid “elektrimolekulid”, kui tsiteerida poliitklassikut, hävitavad aga rikkuse aluseks oleva tööstuse ja majanduse.
See mõttetu tuulemaastik ajas tülli ka riigi ja rahva, sest võõrsilt eksporditud kliimavõitluse nõukogulikult vastuvaidlematus täitmises hakkas valitsus rahvast üle sõitma, põhjustades demokraatiakao. Kuna tagajärgedele keegi ei mõelnud ja analüüse ei teinud, kuulati ainult käske, siis hävitas rohepööre rahvusliku rikkuse.
Tuulikud, mis vanasti andsid leivajahu, on tänapäeval saanud võikaks reaalsuseks, ja juba olemasolevate utiliseerimine saab koos riigivõlaga “pärandiks” lastelastele.
Uued Uudised
