Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme küsib Postimehes ilmunud arvamusloos, miks pannakse umbkeelsed eelneva keeleõppeta ühte kollektiivi eesti lastega. „Rahvusrühmade segregatsioon on Eestile julgeolekuoht, kuid omad ohud on ka üleminekul eestikeelsele õppele, eriti kui muukeelsete hulk klassis kasvab,“ nendib ta.
Poliitiline, ammu oodatud ja eksistentsiaalselt oluline otsus eestikeelsele õppele üleminekust hakkab nüüd kujunema koolide ja lasteaedade argipäevaks. Maailmas pole ju midagi uut selles, et vähemused hakkavad õppima rahvusriigi põlisrahva keeles. Meie olukord on aga teistsugune, kirjutab kasvatusteadlane, Eesti Kultuuri Koja haridustöörühma eestvedaja Tiiu Kuurme.
Tiiu Kuurme: „Üks alla miljoniline väikerahvas integreerib siin juba aastakümneid hiigelmõõtmetes agressiivse naabermaa rahvusest n-ö vähemust, kes kunagi saabunud siia peremehetundega ja loeb end oma kodumaal jätkuvalt äravalituteks. Väikerahvas ise on sajandeid ning ka lähiminevikus olnud allaheidetu, anastatud, piinatud, tapetud. Integreeritavaid tuleb aina juurde. On ka teada, et paljud siinsed euroopaliku riigi hüvedest osa saajad vaatavad ihaledes endiselt ida poole ja pooldavad sealset diktaatorit.“
Ta lisab: „Paljudest tülikatest küsimustest saab jagu nii, et need vaikitakse maha. Vahest peaksime eestlastena just nüüd küsima iseendalt, kuidas räägitakse meil rahvusest? Sellest, et oleme eestlastena rahvus oma kultuuri ja eneseteadvusega, et meie olemisõigus siin maal ja riigis peab olema esikohal kõige muu ees. Rahvusest räägitakse harva ja poolihääli, nagu peaksime seda häbenema.
Me tohime laial häälel arutleda, kuidas ukrainlased on rahvus oma eripäraga, aga parem mitte arvata seda iseenda kohta. Kas pole Euroopa Liit mitte rahvusriikide liit?“
Loe lisaks:
https://arvamus.postimees.ee/8021847/tiiu-kuurme-miks-pannakse-umbkeelsed-eelneva-keeleoppeta-uhte-kollektiivi-eesti-lastega
