Totalitaarsed riigid sekkuvad väga aktiivselt naabrite siseasjadesse, mis on täiesti selge – kuid samas on seda üha enam tegemas ka ennast demokraatlikuks pidav liberaalne Lääs, kelle maneerid ei jää enam Kremli omadest maha.
Pikka aega on Euroopa Liidus olnud enamik teemasid liikmesriikide endi otsustada, kuid mida aeg edasi, seda rohkem surub Brüssel neile peale oma ideoloogiat, otsustades juba asjade üle, mis peaks olema riikide endi siseasjad – sealhulgas näiteks traditsioonilise kristliku ühiskonna suhtumist nn uusväärtustesse, eriti sooideoloogiasse ja homoagendasse.
Selline agressiivne poliitika hakkab Lääne enda positsioone lammutama. Postimehes on sellest pikemalt kirjutanud Martin Ehala loos “Lääs on muutunud ohuks Rumeenia ja Gruusia rahvusidentiteedile”. Ehk “Kui vaadata Rumeenias ja Gruusias toimunud vastandumist lääne väärtustele, siis on siin Moskva propaganda alles kolmandajärguline tegur. Kõige olulisem on see, et võrreldes ajaga kui Rumeenia ja Gruusia alustasid liikumist Euroopa suunas, on lääs väga jõuliselt eemaldunud traditsioonilistest kristlikest väärtustest. Et kristlus on neil kahel maal rahvusidentiteedi tuumaks, siis on nende rahvaste emotsionaalne võõristus tänase Euroopa suhtes täiesti loomulik. Mõlema riigi rahvuslik eliit mõistab seda ega soovi lääne teisenenud väärtusi omaks võtta, samas mõistes, et majanduslikult on koostöö Euroopaga ja kuulumine Euroopa Liitu kasulik.”
Sellises olukorras aga käitub Brüssel laamendavalt ja laastavalt, korraldades näiteks Gruusia valitsusvastaseid meeleavaldusi ja kehtestades tema juhtkonna vastu sanktsioone. Rumeenias aga tühistas “euromeelne” riigivõim presidendivalimiste esimese vooru tulemused, mille kohta kirjutab Ehala: “Valimiste tühistamise otsuse nõrgim lüli on see, et dokumentides puuduvad ilmsed ja veenvad andmed, mis tõendaksid kampaania tegelikku mõju valijate käitumisele ja isegi see, et kampaaniaga oleks kuidagi keelatud viisil manipuleeritud. See tõstatab tõsise küsimuse: kas valimised tühistati täiesti legitiimse digitaalse turunduse tõttu?”
Brüssel korraldas Poolas võimupöörde sisuliselt eurorahastuga manipuleerides, ta rahastab ja ergutab valitsusvastaseid jõude Ungaris. EL-i destruktiivne tegevus oli märgatav juba Brexiti ajal, kui Suurbritannia eraldumise järel oli suur osa EL-i otsustest mitte Brüsseli huvidest, vaid kättemaksust ajendatud, et teha “separatisti” edasine elu võimalikult keerukaks. EL ei ole enam demokraatlike riikide liit, vaid on muutumas ideoloogiliseks impeeriumiks.
Asjad lähevad Euroopa liidu jaoks pigem aina halvemaks, sest süüdistused “venemeelsuses” ei kõla enam usutavalt, üha enam on märgata, kuidas lõhe “liberaalsete” ja traditsiooniliste väärtuste vahel süveneb ja laieneb ning ilmselt tekib juurde neid poliitilisi jõudusid, kes hakkavad Brüsseli agressiivsusele vastu. Tõenäoliselt Euroopa Komisjon pigem süvendab oma destruktiivset poliitikat ja siis hakkavad tulema “exitid”, mis võivad ka vägivallarohketeks kujuneda, sest seda hakatakse nüüd juba jõuga takistama.
Euroopa Liit on üritanud iga hinna eest laieneda ning vaesemad maad on eurorahade himus sinna pürginud, nõustudes mistahes Brüsseli pealekäimistega, kuid vist on saabumas aeg, kus lõhe padumarksistliku keskuse ja traditsioonilise elulaadiga Ida-Euroopa vahel hakkab kasvama, eriti Balkanil ja slaavi riikides. Nendes maades, mis jäävad järgmisesse lainesse (Gruusia, Moldova) on kasvamas kodusõja oht, sest liberaalsed muutused on liiga äkilised, liiga võõrad ja liiga pealesurutavad ning tekib tugev vastuseis.
Paradoksaalne, aga kõigest sellest lõikab kasu Venemaa – esiteks seetõttu, et Euroopa Liidu ja kogu Lääne positsioonid nõrgenevad, ja teiseks, paljud euroopaliku maailma piiril seisvad maad võivad tema mõjualasse tagasi pöörduda. Või siis astuvad blokkidesse nagu BRICS, mis ühendab traditsionaalsema ühiskonnaga ja läänelikele “uusväärtustele” vastanduvaid maid.
Jõhker on ka see, kuidas liberaalide ja vasakpoolsete valitsetav Eesti on selle poliitikaga kaasa läinud – välisminister Tsahkna lausa osales Gruusia valitsusvastastel meeleavaldustel. Lisaks mõistavad meie tippjuhid president Karisest peaminister Michalini hukka teiste riikide sisepoliitikat ja kehtestavad neile sanktsioone. Ei mingit diplomaatiat, ei mingit viisakust, klähvimine ja ründamine sõprussuhte asemel. Polegi siis enam ime, kui Ukraina president Zelenskõi astub president Karisest mööda, sest too pole millegi asjalikuga silma jäänud.
Selline sekkumispoliitika nii EL-i kui Eesti poolt on eriti destruktiivne seetõttu, et see muudab legitiimseks ka Kremli sekkumise teiste riikide siseasjadesse – rahvusvahelises suhtluses ei saa ühtesid õigustada ja teisi hukka mõista. “Läänelikud väärtused” ei ole ammu enam indulgents, mis andestaks Gruusia tõukamist kodusõtta.
Väga tähelepanuväärne on veel ka Ehala lause “…võrreldes ajaga kui Rumeenia ja Gruusia alustasid liikumist Euroopa suunas, on lääs väga jõuliselt eemaldunud traditsioonilistest kristlikest väärtustest…”
Ajast, mil Eesti astus Euroopa Liitu, on too äratundmatuseni muutunud ja mitte paremuse poole.
Uued Uudised
