Deemonliku ja kommunistliku kultuuri masturbatsioonid, anaalsed illuminatsioonid ja homoseksuaalsed kinnisideed on meile hästi tuntud nii ERMist kui ERRist. Riigikogus esitati kultuuriministrile just nilbuse ja roppuse mahitamise asjus arupärimine. Pornograafiline liputamistegevus Eesti Rahva Muuseumis on tekitanud üldrahvaliku nördimuse.
Ei ole vähimatki kahtlust selles, et meie tänane kultuurinomenklatuur on sügavalt väärastunud, loomastunud ja normaalsusest valgusaastate kaugusele hälbinud. Kirjanduse näitel, mille roojastumist on lihtne avalikes raamatukogudes tasuta jälgida, võime teha kaugeleulatuvaid järeldusi (kust sa ikka performantse või nn heliloomingut leiad).
Tõnu Õnnepalust Gregor Kullani viib selgelt jälgitav vikerrada, kus lillaroosade verstapostidena kerkivad esile Andrus Kasemaa, Sven Mikser, Tõnis Vilu ja muud sellised, kelle nime te kunagi kuulnud ei ole ja väga tõenäoliselt ei kuulegi. Ei peagi teadma, puudub vajadus lugeda Mikseri, Vilu ja Kulla auhinnatud teoselaadseid nurjumisi.
Seksuaalsus, eriti homoseksuaalsus ei ole degenerantide laostamistegevuses ainus ja põhiline väljund. Kultuur on kiimaline, kui vasakideoloogia on kiimaline ja selliseks muutus ta kaheksakümnendatel laias maailmas, meil kehtis siis ikka veel ametlikult sotsialistliku realismi doktriin. Töölised, kolhoositarid ja vahvad punaväelased, teate küll.
Padupunane Holger Pukk sai ENSV teeneliseks kirjanikuks 1978, stalinism oli juba ammu läbi, Kaplinski oli elav klassik ning samal aastal moondus Jüri Üdi oma kuuendas raamatus Viidinguks. Kontor aga kirjutas kirjanduses toimuvat sõltumatult revolutsionääride imetegudest maad ja ilmad kokku ning sai kõige kõrgemal tasemel pärjatud. Raha voolas jõgedena.
Seitsmekümnendate stagnatsioon oli väga erinev tänasest. Kommunistliku kroonukultuuri kõrval eksisteeris toona ka päris kultuur, meie näitel siis päris kirjandus: Heino Kiik, Arvo Valton, Hando Runnel jpt. Neil oli raske, kõik raamatud ei ilmunud, auhindu ei antud, aga vangi ka enam ei pandud.
Kommunistide terrorile, tsensuurile ja lämmatavale ülemvõimule vaatamata suutsid paljud loojad siiski inimeseks jääda, luua stabiilselt kõrge kvaliteediga teoseid, osutada hirmuvalitsusele vaikset vastupanu ja hoida südames eestluse ideed. See oli nii. Enam see nii ei ole.
Nüüd on pildil ainult perverdid, menstruaalfeministid, neegrilembesed grigorjevad ja kliimafilosoofid, peale Piret Bristoli, Indrek Hargla ja Indrek Hirve on raske veel mõnda tõsiseltvõetavaid kirjanikku nimetada. Kuidas me oleme nii madalale langenud, kuidas igasuguse väärikuse, tõsiseltvõetavuse ja patriotismi minetanud?
Lihtne, Venemaalt tulnud kommunistide võõrvõim oli vägivaldne, brutaalne ja juhm, igaüks sai aru, et tegemist on vaenlasega. Mõned läksid kaasa, mõned ei läinud. Tänane vaenlane globalistlik satanism on kavalam ja alatum, tema meetodid on veidi vähem vägivaldsed, inimesetundmine ja manipuleerimisoskus aga mäekõrgune. Tänased loojad ei ole kasvanud relvaga kätte võidetud Eesti Vabariigis, ei ole seda ka nende õpetajad, traditsioonid on katkestatud.
Me oleme jõudnud kahetsusväärsesse olukorda, et me ei näe vaenlast kohalikus sotsis, feministis, kliimapetises, sundsüstijas, sõjaõhutajas ega nn libaraalis. Ometi on nad kõik rahvusriigi vaenlased ja kultuuri vaenlased, tõsi, kavalad vaenlased, soroslaste kirev jõuk on palju silmakirjalikum kui Vjatšeslav Molotov või Boris Kumm.
Tänased kommunistid kasutavad riikide hävitamiseks revolutsioone ja sõdu ainult siis, kui muud pehmed vahendid on läbi kukkunud. Nii on lihtsam ja odavam. Kultuuri hävitamine on rahvusriigi lammutamise eelduseks, identiteedi, väärtuste ja väärikuse hävitamise järel on lihtne toimiv riik kaosesse paisata ja seejärel võim haarata.
Nad ei ole imelikud, nad on kurjad ja ohtlikud, nii perverdid, feministid, kui ka kliima- ja sõjafanaatikud. Nende etturite selja taga seisvad deemonlikud jõud kasutavad rahvuskultuuride hävitamiseks igal pool sarnaseid vahendeid. Esiteks alarahastamine, näljane kunstnik on leplik, ta sureb pigem vikerlipu kui aia all. Õnneks kõik kunstimeistrid ei muutu ka tühja kõhuga limukateks.
Et süsteemis ei oleks ainsatki tõrget, kasvatatakse peale uus oskusteta ja mõistuseta põlvkond, ajupestud hungveipingid, kes usuvad ilusaid valesid ja kordavad neid, tühi pilk silmis, omal neil midagi öelda ei ole ja sellisena on nad ideaalsed hävitusrobotid. Nüüd oleme jõudnud kultuuri alarahastamiseni, ülepolitiseerimiseni ja täielikest tölplastest kaadrini.
Iga loll, pervert ja hungveiping, kes kultuuriraha sööb, tõrjub toiduahelast välja andeka ja teeneka inimese. Tulemuseks on totaalne korruptsioon, andetute ühisrinne väheste andekate vastu ja üksteise ületrumpamine kroonutruuduses ja seksuaalses ilguses. Tegeliku kultuuri oleme sel kombel kultuuri rahastamisest välja lülitanud, tulemuseks on jõledus ja madalus, mida keegi tõsiselt ei saa võtta. See ongi eesmärk, kultuuri maine tuleb hävitada ja ta ongi hävitatud: ERR, ERM, nn vabamu jpt.
Nüüd, kus kellelgi enam ei ole kultuuri loomastumises vähimatki kahtlust, saab vähest kultuuriraha veelgi enam koomale tõmmata ja seda ka tehakse. Kultuuriraha kukub iga aastaga. Õige, neid lojuseid üleval pidada ei tohi. Nüüd on jõudnud kultuuri revolutsionäärid ise hommikueine seisundisse ja revolutsioon pistab nad pintslisse. Ei mingit halastust.
Maailmarevolutsioonis ja kultuurirevolutsioonis on kõik ajutine, feministide järel tulevad homoseksualistid, nende järel ja nende asemele transseksuaalid, siis lendavad needki ajaloo prügikasti ja algab transhumanismi epohh jne jne. Kunst on revolutsionääride jaoks alati olnud agitatsioon ja propaganda – punased plakatid ja plgud. Jutt plagudel muutub iga päev nagu ka viltuse lõustaga politruk, kord üks, kord teine. Ainult laamendamine on igavene.
Mis on kogu selle hävitustöö tulemus? Alati vaesus, lollus ja õudused, nii läks see Venemaal, nii ka punases Koreas ja kahjuks on lugu väga paha ka USA demokraatide osariikides ja nn varjupaigalinnades, mis kujunevad vaikselt, kuid kindlalt no-go tsoonidest sõjakolleteks. Euroliit oma massiimmigratsiooni ja kliima luuludega on ilmselgelt teel maapealsesse põrgusse. Revolutsioon ees, väävlikatel ja saba taga.
Minu tagasihoidlik ettepanek on punase perverdikultuuri rahastamise täielik lõpetamine, kõigi punainstitutsioonide sulgemine ja eesti kultuuri taasloomine. Kui ei õnnestus, siis ei õnnestu, aga tuleb vähemalt üritada. Kui nurjume, siis on meil plaab B ehk klassika. Loeme siis Tammsaaret, aga miksereid ja teisi sarnaseid tuleb täielikult ignoreerida. Tehtagu seda nii vaimse tervise kui õigluse ja väärikuse huvides. Põhiseaduses perverssusi ei ole.
Kaitseministeeriumist kadunud 700 miljonit igaüks vabal hetkel üles otsida ei saa ja lapilistes pidžaamades varganägusid omakäeliselt vastutusel võtta ei lubata, aga rahvuskultuuri edasi kanda saab igaüks. Igaüks ja iga päev. Ei ole vaja tolgendada ERMi pihkuripidudel.
Tammsaare, Under ja Viirlaid ei ole veel keelatud. Loe, tee seda kasvõi kiusu pärast. Meie kultuuriloos on palju andekaid inimesi ning nende looming on kättesaadav. Keegi ei pea aelema punapervertide põhjamudas.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 07.10.2025
