Oo, elu, virtsamere haisev lokse!
Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine!
Oo jamps, oo hullumeelne sonimine!
Oo, maailm, purjus jumalate okse!
Kui asendada poeedi kirjakohas sõna “elu” sõnaga “Eesti” ning sõna “maailm” sõnaga “Euroopa”, siis on Visnapuu geeniusele väga vähe lisada. Henrik Visnapuu esikkogu “Amores” ilmus aastal 1917 ehk 108 aastat tagasi, osundatud värsse tavatses noor Rudolf Rimmel, mu ema kursusevend, eelmise okupatsiooni ajal pahatihti tsiteerida.
Võime ainult ette kujutada, kui võimsalt mõjus Visnapuu nõukogude stalinistliku kroonuluule võltsoptimismi ja ka kuuekümnendate põlvkonna vaoshoitud, väheütleva ja häirivalt roosa uue lainega. Mida on vanal Paul Rummol või noorel Paul-Eerik Rummol Visnapuu virtsamere loksele vastu panna?
Mõistagi mitte kui midagi. Visnapuu vajab situatsiooni analüüsiks 21 sõna, nendest 6 heliefekti taotlevat oo-d, infot kannavad niisiis ainult 15 sõna. Kuid järjepanu oigamine oli omal kohal nii aastal 1915, kui 1950, nagu ka 1965, eriti aga täna issanda aastal 2025. Oo… Oo… Oo… Ossa raip!
Oiged ja väljaheidetega laetud retoorika lülitab kohe emotsioonid täiel tuuril sisse, kes satub vaimustusse ja otse seestub nagu Rimmel, kes tõmbab saba jalge vahele ja põgeneb kiunudes, nii ja naa, kullaprooviga luule ei ole kaugeltki igaühele. Kolmandat kõnetab aga ainult Ukraina territoriaalne terviklikkus ja kliima.
Tagasi Visnapuu situatsioonianalüüsi juurde, oiged jätame kõrvale, teeme sama ka fekaalsete kujundite ning aadressiga, tegevuskohaga. Mis jääb järele? Sõelale jäävad: õud, jälkus, kõige määndamine, jamps ja hullumeelne sonimine.
Õud, jälkus ja hullumeelne sonimine ilmselt ei vaja pikemat selgitust. Jamps ja määndamine ehk küll. Sõnal jamps on EKSS järgi kolm tähendust: sonimine, lollus ja mingi jama või sekeldus. Määndamine on siinsest valikust kõige eksootilisem ja esineb tavakeeles harva, mõte on ilmselt siiski selge, sõnaraamatu järgi on määndama mädanemiseks soodsa olukorra loomine.
Sõna määndama sobib ka tahtliku tegevuse, eriti madala intensiivsusega laastamistegevuse tähistamiseks. Kuid ärgem rutakem õudusest ja jälkusest ette. Iga asi omal ajal või natuke hiljem on ka luules viljaks kompositsiooni põhimõte. Pinge hoidmiseks jätab ka luulekelner magustoidu kõige viimaseks.
Visnapuu kirjeldatud situatsiooni esimene komponent on õud ehk erutusseisund, mida põhjustab mingi jube, hirmus nähtus. Kole on see kõik, väga kole, kohe hirm tuleb peale, nii ma seda mõistan.
Õuduse järel tulel kraad kangem jälkus, sõnaraamatu järgi on tegu vastikustundega, akadeemilised näitelaused on järgmised: Niisugust jälkust pole ma enne näinud. Seda jälkust ma kaasa ei tee. Poiss tassib koju surnud rotte ja muid jälkusi. Hirmu tekitavale järgneb vastik, eemaletõukav.
Nüüd tuleb kõige määndamine, ehk kõige teadlik ja tahtlik mädandamine, roiskuda laskmine ja kõikehõlmavale mandumisele viiv mõtteviis ja tegutsemisplaan. Miks võiks nüüd küsida? Kuidas siis niimoodi? Olukord on hirmuäratav, tülgastav ja millise nurga alt ka ei vaataks – mandumine iseloomustab igat eluala. Mis juhtus?
Visnapuu jätkab igati loogiliselt ning jõuab juurpõhjuseni, selleks on mitmetähenduslik jamps ning täiesti ühemõtteline hullumeelne sonimine. Luuletaja sõnavalik on väga täpne, asjakohane, loogiline ning emotsionaalselt pinget kasvatav. Hirmule, vastikusele ja mandumisele annab selgituse – hullumeelsus.
Hullus on ainus nähtus siin loetelus, mis sisaldub kahe sõna tähenduses, nii jampsis kui sonimises. Vaimuhaiguse motiiv on loetelus viimane, teda on kaks korda rõhutatud ja ta on kõrvaltähendusega täpsustatud, jamps rõhutab nii olukorra absurdi kui keerukust, otse lahendamatut ja väljapääsmatut seisundit.
Finaal, purjus jumalate okse, annab kirjeldusele kosmilise ja fataalse mõõtme. Samas ei ole tegemist poeedi kapriisi või lambist võetud jõulise avaldusega suurema dramatismi nimel. Kaugel sellest purjus jumalad on sumeri mütoloogias inimese loojad, võta või jäta, aga nii on loomislugu nelja tuhande aasta eest savitahvlitele salvestatud.
Enki ja Ninmah müüdis on selgelt kirjas, et peale inimese loomist korraldavad Enki ja Ninmah peo, kus nad joovad täästuslikus koguses õlut. Tekstides mainitakse, et nad “joovad õlut ja tunnevad end hästi” (sumeri keeles viidatakse õllele kui kaš ja selle joomisele kui pidulikule tegevusele).
Pidu läheb päris käest ära ning sigalakku täis hakkavad Enki ja Ninmah omavahel võistlema, vormides savist erinevaid inimesi, et näidata oma loomingulist võimekust. Eelnevat võib järeldada, et vähemalt osa inimkonnast on loodud raskes joobes, lihtsad tööinimesed ehk välja arvatud, nemad loodi enne läbu kodumasinateks.
Ühes värvikas joomingu episoodis loob Ninmah olendi, kes ei saa töötada, ja Enki määrab talle rolli, näidates oma tarkust isegi koomaeeles seisundis. Me ei tea, kas Visnapuu oli sumeri inimese loomise mütoloogia nüanssidega tuttav, aga viinamees oli ta küll kõva.
Ei saa välistada ka sõna otseses mõttes jumalikku inspiratsiooni, kus poeesia valdkonda kureeriv Ninkasi oma Maarjamaa andunud jüngrile avaldas tõe vahetu kaemuse kaudu. Ninkasi oli sumeri mütoloogia õllejumalanna, keda austati kui õllevalmistamise patrooni ja ka loomingulise tarkuse sümbolit.
Sumeri õllejumalanna on tuntud “Hümni Ninkasile” kaudu, mis on vanim teadaolev õllevalmistamise retsept ja ülistuslaul jumala auks. Visnapuu napsilemusest võime aga lugeda August Gailiti Novellist “Kuidas me geniaalseks saime” (Tuglase toimetatud kogumikus “Sõna” 1918, lk 103). Kindlasti tuleb see Gailit läbi töötada, suurepärane meelelahutus.
Novell kujutab humoorikalt kolme kirjanikku – August Gailitit, Henrik Visnapuud ja Richard Rohtu, kes joovad viina ja üritavad kirjutada midagi geniaalset. Lugu on dokumentaalne ülevaade loomeprotsessist, inspiratsiooni otsimisest ja boheemlaslikust eluviisist, mis oli omane 1920. aastate Eesti kirjandusmaastikule, eriti Siuru rühmituse liikmetele.
Alkohol mängib loos keskset rolli, kuna tegelased usuvad, et see aitab neil leida loomingulist sädet, kuid tulemus on pigem kaootiline ja koomiline. Ei tule midagi head Rohu, Visnapuu ja Gailiti joomingust, ei tulnud ka Enki ja Ninmah labrakast – mõlemal juhul napsine looming ebaõnnestus.
Olgu see meile õpetuseks, isegi jumalatel ei läinud jooming igas punktis korda, saati siis kirjanikel või nende vähestel lugejatel. Mõistagi jõuan ma jutuga sinna, et meie hullumeelses liberaalses virtsameres käib iga hea raamat eneseabiõpiku eest. Soovitan ikka ja jälle kullaprooviga eesti klassikat.
Visnapuud boheemlasluulet lugedes võib leida hämmastavalt ajakohast situatsioonianalüüsi ning ootamatuid kokkupuutepunkete sumeri mütoloogiaga. Gailit omalt poolt manab silme ette nii loomisloost kui kultuuriloost tuttava nurjumise vaimuka karikatuuri.
Keegi ei pea ennast piinama tänase perversse ersatskultuuriga, milleks? Vanu häid asju on palju, rohkem kui keegi jõuab lugeda või kuulata. Väärtkultuur aitab säilitada tervet mõistust ja head tuju, loed ja tekib lootus, et kõik ei olegi kadunud. Milleks Joller ja Sikkut, kui meil on Visnapuu ja Gailit?
Kõik need jollerid on meeletult pingutanud, et normaalsel inimesel hakkas üksipäini nende nägemisest halb. See pingutus kannab kokkuvõttes vilja ja keegi ei taha neid enam näha, vaade virtsamerele ei ole midagi iseäranis vaimustavat.
Sisemas loodan, et pärast kõike seda ei vali keegi enam pooletoobiseid ja avalik ruum meie ümber saab puhtaks. Tahaks hingata. Ei taha kogu aeg vihastada. Ei jõua lollust välja kannatada, kuskilt imbub ta ikka ja jälle sisse nagu Vanasorose agent. Jälk.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 26.08.2025
