Nüüd on täiesti kindel, et sõjaõhutajatele ja -hüsteerikutele anti surmahoop. Väepealik Merilo mõistis äsja sõjahüsteeria hukka, kuid hädised tüübid paanitsevad ja halavad nagu polekski neile olukorda selgitatud. Riigikantselei näeb hädaldamises ning argpüksluses probleemi ja otsustas sekkuda. Palgale võeti Henrik Roonemaa isiklikult.
Just, nimelt seesama Henrik Roonemaa, kellest mina ja paljud teised ei ole varem midagi kuulnud. Riiklik agitatsioonipunkt annab teada, et Riigikantselei palkas käsunduslepinguga neljaks kuuks aparatuuriajakirjaniku Henrik Roonemaa inimeste sõjahirmu vähendama (loe sõjavaimustust tõstma). Riigikantselei vilepuhuja andmetel võib hirm kaduda juba mõne kuu pärast.
Ma arvan, et pole mingit mõtet raskel ajal mitut kuud kaotada. Iga kuu viivitust tähendab lahingueelses olukorras tuhandeid kaotatud elusid, invaliide, veelgi nõrgemat kaitsetahet, auklikuks lastud lapilisi pidžaamasid ja suuri kulusid kõrgemate ohvitseride riiklikele matustele. Me peame omal jõul ja kohe sõjahirmust lahti saama.
Selge see, et sajad, kui mitte tuhanded vastutustundetud tolgused ja paniköörid on hirmu külvanud ja õudust õhutanud aastate kaupa. Sõjatööstusega seotud tatikraed, nn eksperdid, meediahoorad, rahureeturid, ametnikurämps, Brüsseli mõjuagendid ja riigikukutajad on sõjahirmu laiali laotanud nagu talumees sõnnikut või läga.
Lootus, et vapper Roonemaa elukutseliste stratkommarite, ajuväänajate ja meistervaletajate võitmatu maleva aastate töö mõne kuuga olematuks muudab, on põhjendatud ainult sellega, et härra Roonemaal on üleloomulikud ja otse superkangelasele omased võimed, küllap midagi telepaatia valda kuuluvat.
Need võimed kahjuks ei paista hästi välja, seepärast soovitan Henrikul kanda alukaid viigipükse peal – muidu ei saagi aru, et tegemist on Batmani, Kapten Ameerika või Supermani väärse inimkonna päästjaga. Soovitan tungivalt punaseid alukaid nagu Kapten Ameerikal või Supermanil, sellisel juhul ei saa midagi minna valesti. Hawkmanil on ka punased trussikud.
Minul isiklikult puudub usk Hawkman-Roonemaa võimetesse, kui ta selles hirmu vastases võitluses nii kõva käsi on, miks siis kõigil jänes ikkagi püksis on? Miks ei eraldatud eluaegset töökohta? Neli kuud tekivad põhjendatud kahtlusi ja kõhklusi. Allakirjutanu kui kodaniku kohus on riigipalgalisele käsunduskirjatsurale head nõu anda.
Nõu on järgmine, pane ülikond selge, punased alukad pükste peale ja korralda julguse paraad. Ise paned NATO lipuga kõige ees, eesti rahvas, immigrandid ja ukraina põgenikud kolmes kolonnis sinu järel. Esimestel sinised alukad, teistel mustad ja kolmandal kolonnil valged. Ilus vaadata, isamaaline olla ja hirm on nagu peoga pühitud, superkangelaste seltskonnas ei karda me midagi.
See on alles algus, sarnaselt maskikohustustele tuleb sul kantseleile maha müüa alukakohustus, avalikus kohas võib viibida ainult alukaid pükste peal kandes. Kellel ei ole pükse, pannakse vangi, kes ei kanna alukaid korrektselt, saab trahvi, kes väljas ei liigu, kustutatakse kõigist nimekirjadest.
Miks nii? Põhjuseid on mitu. Esiteks peab põlisvaenlased jääma mulje, et Eesti Vabariigis on kõik puha üleloomulike võimetega superkangelased ja nendega ei möliseta. See on psühholoogilise sõja erioperatsioon. Teiseks on äärmiselt oluline kehtestada terrori ja tagakiusamise õhkkond, et inimesed vihkaksid ja kardaksid rahu, ning hakkaksid igatsema sõda, saaks ometi kaevikusse või kuuli, et see haiglane jama lõppeks.
Põhimõtteliselt on pooletoobiste valitsus Roonemaa töö ära teinud ja muutnud rahu maapealseks põrguks: lollid maksud, loll jutt, hullu lehma elekter, venestamine, globalism, laste kohitsemise luulud – kõik on mingi tagurpidi antsla ja see sobib hästi. Jäänud on ainult peenhäälestus, kõike seda jama raamiv, fokuseeriv ja defineeriv alukad-peal totalitarism.
Rahu on mürgitatud ja rüvetatud, see teadmine tuleb viia massidesse, aga mitte sõnumi, vaid lõuahaagiga, peksupingiga, jalaraudadega – muidu ei jõua kohale. Hirm muutub meeletu pinge all vihaks ja seejärel kiimaliseks sõjavaimustuseks. Seda kõike on ajaloos tuhandeid kordi tehtud, näopeks on töökindel ja äraproovitud hirmuravi.
Kui asi ei saa enam hullemaks minna, siis pole ka mitte midagi karta, mõikad, Hawkman-Roonemaa? Kindlasti veel ei mõika, aga pane punased aluka pükste peale, jaluta julguse paraadile ja samm sammult tekib ka sisemine veendumus. Nelja kuud vaja ei lähe. Kogu rahvas hommikust õhtuni tänavatele paraaditsema – kolme kuuga prahvatab vimm, mis kogunend punastesse trussikutesse.
Ja nüüd võime me asuda pealetungile. Kordan, hetkel kardavad ainult need, kellel on veel midagi kaotada ja säilinud mingigi inimväärikus, aga neid on tühine vähemus. Kohe on see kõik nagu peoga pühitud ja siis hoia oma piip, prillid ja käsundusleping. Andmiseks läheb niikuinii, madinat ei ole vaja karta, seda on tarvis kantselei ametnikel korraldada ja õhutada. Kui neil raibetel on sõda plaanis, siis see ka tuleb.
Kahetsusväärsel kombel on kaitseministeeriumi 700 miljonit endiselt kadunud ja varganäod lippavad lapilistes pidžaamades karistamatult ringi, seega tuleb meil puuduvad kahurid ja mürsud asendada isikliku vapruse ning meelekindlusega, lahingu moraali eest vastutab meil seltsimees Hawkman-Roonemaa. Rivitult, kontorisse marss!
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 31.10.2025
