Ei tea, mis saab? Marko Mihkelson, Põhja-Balti demokraatia isa, J. Bidenile lähedane isk, mõnele võib muidugi tunduda ka kahtlase isikuna, avaldas äsja midagi hirmsat, mõtteroima laadset ja meie sõjardeid nörritavat: „Venemaa on võidu kursil,“ teatas väliskomisjoni peaspetsialist kindlas kõneviisis. Pole vaja lugupeetavale kohe kallale minna.
Kurss iseenesest ei tähenda veel midagi. Pärast oktoobrirevolutsiooni on terve vene impeerium kolm inimpõlve järjest kommunistlikul kursil. Puhkust ei võetud, suunda ei muudetud. Kursist kõrvalekaldujad lasti maha, kursis kahtlejad said 25+5 aastat, aga isegi enam vähem toimivat sotsialismi ei tulnud sellest jamast välja. Ohvreid oli muidugi palju, eriti Ukrainas.
Räägitakse isegi kuuest miljonist tahtlikult tekitatud näljahäda ohvrist. Kommunistid tekitasid näljahäda ja nad tegid seda omakasupüüdmatust kurjusest. Kommunistid on kaabakad, sellepärast. Nii oli, kaasajal, täpsemalt enne sõda, oli ukrainlasi ikkagi 40 miljoni tuuris. Ukrainlased on imeline rahvas, nendega tehakse kujuteldamatuid jõledusi ja kõike. Nemad elavad ikkagi edasi.
Tapatalgud, isegi kõige ilgemad ja kommunistlikumad, on ületatavad, kui on mehi, naisi, armastust, tükk leiba lastele ette anda ning kui abordi, samaka ning kliimaga peetakse piiri. Kohe päris hirmus oli, aga kuidagi rabeles ukraina rahvas sellest õudusest välja. Kaotamisel oleva sõja käigus olevat juba 16 miljonit ukrainlast kas surma saanud, kaduma läinud või tulnud meie marketitesse kärusid lükkama.
Üle 20 miljoni on neid veel kindlasti alles. On seda palju või vähe, raske öelda, kindlasti palju rohkem kui eestlasi, saarlasi või mulke. Ma ei ole päris kindel, kas ma hakkaksin poolvennatapu sõda toetama, kui kaotuse lävepakul oleks meid samuti 20 miljonit. Tegelikult ikkagi ei toetaks, põhimõtteline patsifist ei tohi mitte mingitele kiusatustele järele anda.
Pealegi, kui eestlasi oleks 20 miljonit, siis oleks meil va Kaja Kallaseid tubli 22 tükki ja Marju Himmasid täpselt sama palju ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe, lisaks terve pinu Pier Paolo Peresid või kastiga jalgrattad + 44 Ossinovskit. Seda kõike me enam välja kannatada ei jõuaks. Lihtsalt ei oleks peaks vastu, tervislikel põhjustel.
Mis on hirmsam, kas 16 miljonit ohvrit või 22 Pier Paolo Peret? Kuid võtame korraks ette mõttelise jalutuskäigu päikeselisse Hiina Rahvavabariiki. Vaatame ringi ja mida me esimese sajana näeme? Meile vaatab silmade särades vastu jämedas joones 1500 Pier Paolo Peret, sadakond siia sinna.
Mõelgem selle üle. Ei ole võimalik mõelda. Täielik košmaar. Pea plahvatab õudusest, absurdist ja lootusetusest. Ei ole lihtne olla Hiina KP peasekretäri alam. Juba ainult selle pärast peame me olema õnnelikud, et sündisime eestlastena ja et meid on vähe ja kindlasti ei saa meid kunagi sama palju kui hiinlasi. Ei saa. Annan eluaegse garantii.
Seega andestagem hr Mihkelsonile tema kaotusmeeleolud. Esiteks ei ole tema kaotuses süüdi. Teiseks, ega palju üle 20 miljoni enam kaotada ei ole ka. Ja kui me kuidagi, ehkki raske südamega elasime üle kaotuse suurusjärgus 16 miljonit, siis me ilmselt elame ka kõikide ukrainlaste kaotuse kuidagi üle.
Ja kui tekib tahtmine mõnda ukrainlast kogu südamest emmast või teda lohuta, siis saab seda teha ka kodumarketis, ei pea sõitma Sevastoopolisse ega Fedossijasse. Reisimine ei ole kliimale hea. Raha tuleks muidugi anda selleks volitatud isiku või organisatsiooni kätte, ma pean silmas finantsabi.
Aga kaalume kõige mustemat ja putinistlikumat stsenaariumi. Hr Mihkelsonil on õigus ja tema mõtteroim osutub suurt pilti ja laibakuhjasid vaadates õigeks ning Venemaa võidab sõja. Ja mitte ainult ei võida, vaid tapab ka kõik Ukrainasse jäänud inimesed maha, viimse kui ühe. Kõik, viimase põlvepikkuse homoseksuaalini välja.
Mis saab edasi? See on väga oluline küsimus. Paljud filosoofid sellele vastata ei ole ja kui oskavad, siis ainult Leo Luks. Kahjuks on hr Luks suht kasimatu suuvärgiga ja lastele ta vastata kohe mitte kuidagi ei saaks. Mina võin aga öelda, mis juhtub, kui see juhtub. Kõigepealt riiklikud matused, kus kogu rahvas sängitatakse viljakasse mustmulda.
Edasi aga, mis seal salata, läheb elu edasi nagu Eestis. Tuleb õppida hakkama saama vähesega. Objektiiv andis just teada, et Poolas nurjus sinna põgenenud ukrainlastest leegioni moodustamine. Miljonist ukraina pagulasest ei taha keegi sõtta minna. Seega miljon ukrainlast jääb ikkagi alles. On see halb või hea?
Nii ja naa. Eestlasi ei ole miljonitki, aga ikka ilmub eestikeelne ajakirjandus, mis koledal kombel valetab. Töötavad eesti teatrid, millest on parem heaga eemale hoida ning edastab nn programmi ka eesti televisioon, kust saab vaadata Euroopa, vene ja ameerika meelelahutustööstuse junne ja junnikesi.
Ehk tõesti ei lõhna kõige paremini, aga elada saab. Ma ei saa öelda, et ma ei muretse ukrainlaste saatuse pärast, muretsen küll, silm on vesine, kui loen portaalist, et kurss nii või teisiti. Ah et kaotavad? Päriselt ka või? Sinna poole kisub. Aga ikkagi on südame põhjas rahu, no kui ka kaotavad, ega neid eestlastest vähem ikka alles ei jää, eks ju? On ju nii?
Ja mis meil siis nii väga viga on? Valitsus on kari debiilseid vampiire, maksud võtavad hinge seest, loll propaganda ajab öökima, homod, kliima nimel tehakse kindlasti ka paljude ohvritega näljahäda ära, aga pole vahet, kas sured liiklusummikus või aia all, pikka pidu ei paista kuidagi. Ikkagi elame, vahel kurdame, vahel oleme rõõmsad. Üks võitis just lotoga. Pole paha.
Võib edasi kannatada, aga võib ka kannatused lõpetada. Keerulist ei ole siin midagi. Kui see globalistlik-satanistlik saast ei meeldi, saab alati valida kvaliteetkonservatiive EKREst.
Sisepaguluses 09.10.2014
