Vanemad inimesed mäletavad kindlasti, kuidas suvel tehti ilmatu kisa ja käraga parketikõlbulike konservatiivide homo- ja sõjaparteid abordi ning globalismi edendamiseks, vähemalt nii ma sellest aru sain. Naiskodanikud olid vaimustuses. Sõjakaid homokonservatiive koguti enda ümber 600 tuuris – see on arvestatav jõud.
Jõuline seltskond oli aga nii särtsu täis, et mis liig see liig, vanemad ja väetimad otsustasid uuest, tänaseks juba unustatud erakonnast välja astuda. Jälle lasi üks ports tuttavamaid nägusid viimase lootuse erakonnast jalga. Üks kogenud ja füüsiliselt nõrgem poliitik tunnistab, et oleks ehk isegi edasi seda parketi-, sõja- ja homoasja ajanud, aga kui pole raha ega ideid…
Uudsus on samuti kuhtunud. Paistab, et enam ei ole ka tuntud nägusid, pole demokraatiat ega läbipaistvust, retoorikaga on samuti lood väga halvasti. Peavoolumeedia endiseid konservatiive, hilisemaid parkette, ikkagi armastama ei hakanud. Suvel volksutati hoolega silmi, aga… Vägisi armsaks ei saa. Uriinigrupid on erinevad, liiga erinevad.
Aeg on uueks parteiks küps, inimesed tahavad uut parteid, eriti tädikesed
Plats on puhas, peale karismaatilise juhi vist enam kedagi ei olegi poliituniversumit uutmas, sõjardid sõdivad, performantsikunstnikud teevad pimeduse varjus performantsi, vilunud reeturid hüppavad jälle üle ja kontoris ulub vaid tuul. Plats on puhas, on aeg valmistada veel mõned uued paljutõotavad parteid. Alati ei tulegi väga hästi välja, aga igal kümnel juhul maksab üritada.
Isamaa reiting on kõrge, selle pinnalt annab luua kuus kuni seitse ilma reitinguta, aga selle eest veelgi isamaalisemat, veelgi globalistlikumat ja veelgi enam mulgipudruahelale orienteeritud uutseerakonda. Pealegi oleksid kõik projektid kuu või kaks täiesti uued, huvitavad, viisakad ja ununeksid veelgi kiiremini kui see.
Alati ei olegi tähtis tulemus, protsess ise on puhas rõõm, alguses on ka Delfi vaimustuses, ikkagi midagi uuemat kui nt Perlingu süvariiklik projekt – ja ega seegi enam uus ei ole. Uuemat on väga vaja. Kaua sa ikka prokuröride ümber lipitsed, ka kirjatsura tahab vaheldust. Ja reformistid on taas tuule tiibadesse saanud, maksutõusud ja sõjaoht on toonud laiade masside armastuse tagasi. See on kindel pinnas vähemalt kaheksale verivärskele poliitilisele jõule, kes on tulevad, et jääda.
Aga kindlasti on ka oravate hulgas rahulolematuid, iga asja peale vingujaid ja võõrriigi agente, kes tahavad presidendiks või vähemalt europarlamenti. Isamaa isade ringkondades näib valitsevat arusaam, et kui tehakse juurde uus partei, siis antakse ülevaltpoolt juure ka uusi presidendilosse nagu ka europarlamendi nimelisi ja eluaegseid kohti. Seekord nii ei läinud, aga lootus jääb. Tuleb veel parteisid teha, inimesed tahavad.
Milliseid parteisid on kõige rohkem vaja?
Inimesed vihkavad sõda ja makse. Meil on tarvis maksude vihkamise parteid ja patsifistide erakonda, mis lisaks sõjale võiks vihata igaks juhuks ka rahu, Trumpi, taimetoitu ja kõiki eestlasi – see on kindel eduvalem, kui ka ideid ei tule, siis raha antakse kindlasti. Palju antakse. Saab asju osta ja ei pea midagi mõtlema, siis ongi eesti elu hea.
Vaeseid on palju, ikkagi Miljoni Vaese Maa, leidub ka tööstuslikus koguses palgavaeseid, aga neil ei ole parteid vaja, sest kui oleks vaja, siis oleks nad selle partei ära teinud. Võimalusi siiski on, vaesuse nautijate ja õigustajate partei oleks idee – see läheb hästi kokku ka kliimakommunistide närutamispoliitikaga ja tooks kindla edu.
Meie kõige targemad ja ilusamad on alati vaeseid mõnitanud, rääkinud sellest, et vaesed on lollid ja eestlased, et nad on ennast vaeseks vingunud ja joovad ja kadestavad endast edukamaid – tuleb teha vaeste mõnitamise tark ja hea erakond, edasipüüdlikumate vaeste ja pururikaste hääled on kindlustatud.
Eelkõige on meil aga vaja vene-eesti sõjaparteid.
Sõda on kõige suurem poliitiline müügihitt. Veneviha, kindel tahe põlvili suruda, ära tükeldada, seibideks lõigata ja soolikad välja lasta müüb mis mühiseb. Selle teemaga on võidetud Riigikogu e-valimisi ja saadud Euroopa välispoliitika kumiiriks. Kui on lahendus, mis töötab, siis tuleb edasi kütta. Mis siin mõelda ja kahelda on?
Edasi kütta, teha seda veel totramalt kui oravad ja loobuda liigsest ballastist, mis sõda segab nagu mõõdukas maksude tõstmine, maksupatsifism ja liberaaldemokraatia. Sõjast piisab täiesti, ka homoabielu on vaippommitamise seisukohast täiesti üleliigne. Kui keegi just noorpaaridele pulmadeks kasti granaate ei kingi ja nad seejärel lennukilt kogu kupatusega alla ei viska.
Ühest sõjaparteist ei piisa kaugeltki, see oleks häälte raiskamine ja natuke piinlik ka, kui Toompeal oleks ainult üks sõjardite partei, võiks olla kaks ja mitte kriipsugi rohkem. Olgu võidutahte erakond ja erakond Eesti eest viimase põlvepikkuse poisikeseni. Esimene üritab sõda võita, teine madinat tulemustest hoolimata nautida. Kellele ema, kellele tütar.
Aga kui me sõja ikkagi kaotame?
Võimalik, võiduvõimalus on napp 50:60, aga sajaprotsendilise garantii annab ainult elukindlustuspoliis. Mis siis ikka, kui kaotame, siis kaotame, ennegi kaotatud, meie sõda oli siiski õiglane. Pärast totaalset kaotust saadetakse sõjaparteid muidugi laiali ja süüdlased pannakse seina äärde, juhtub ka paremates perekondades. Nüüd on meil vaja “mis halvasti, see uuesti”-erakonda, ega mehine nahatäis võidutahet vähenda.
Mis meid ei tapa, see teeb tugevamaks ja mis tapab, see teeb jälle targemaks. Igal juhul tuleb olla kindel oma tahtes toetada, luua ja nurjuda uusi poliitilisi kartelle üritades, uskuda igat uue poliitika ja toredate inimeste agitatsiooni, uskuda pimesi, fanaatiliselt – mis sel vabakonnal siis ikka nii väga viga oligi? – ja anda täiega tuld.
Seejärel kelmides ahvikiirusel pettuda. Kui vanad parteid eriliste masuurikate koosseisuga ei saa hakkama, ega siis olegi muud varianti, kui need krantsid uute kõikelubavate parteide vahel ümber jagada. Ja kui lähebki entusiastlik algatus pekki, tühi asi see, alati saab muistsesse kartellierakonda tagasi minna, inimeste puudus on igal pool – planeedi rahvastiku teadlik hävitamine annab juba ammu tunda.
Mina ise toetan muidugi kvaliteetkonservatiive ja lahendust igale probleemile, seega EKREt ja soovitan teilegi. Mis võiks tervel täiskasvanud inimesel olla mingite homosostidega tegemist?
Sisepaguluses 17.12.2024
