in

Sven Sildnik: algab elajalik eksperiment enesetapjatega

Kontrollitud koalitsiooni kannibalid KoKoKa alustavad uut ebainimlikku eksperimenti, seekord enesetapjate ja narkomaanidega. Idee on küll koletislik, kuid intellektuaalselt huvipakkuv – mis juhtub enesetapjate ja narkomaanidega, kui jätta nad psühholoogilise toeta? Võtame nõustamisraha maha ja eks paistab, kui mitu juhtub.

Kokkuhoid ei ole küll suur, napilt pool miljonit, aga mõne aja pärast saavad riigiametnikud oluliselt targemaks. Tarkus tarviline vara, hindamatu. Ilmselt läheb see õppetund maksma kenakese hulga inimelusid, aga kes on võtnud väljasuremise riski, süstimise riski ja tuumasõja riski, see juba risti ette ei löö. Kõlupäiste ja kalestunud ametnike teadmistejanu intensiivsus on siinkohal nende kustutamatust verejanust isegi suurem.

Lõpliku selguse saame muidugi alles siis, kui statistika laibad kokku loeb. Kui hukkunuid on rohkem kui mullu, siis on süüdi kliima ja pikk kovid. Kui kõngenuid on millegi pärast vähem või õnnestub statistikat loominguliselt optimeerida, siis on psühholoogia ebateadus ning lõpetada tuleb nii igasugused nõustamised, teavitused ja kampaania korras manamised kui ka kasutuks osutunud psühholoogilise ebateaduse õpetamine kõrgkoolides.

Ma ei ole muidugi psühholoog ega psühholoogia entusiast, aga veel vähem olen ma kannibalide valitsuse nülgimis- ja närutamispoliitika toetaja. Kui kabajantsikud saavad külvata 2.4 miljardit ei tea kellele ja ei tea milleks, oletatavasti lihtsalt põuetasku sisekülje polsterdamiseks, siis võiks kõrgharitud psühholoogia mõne saja tuhandega leival hoida. Mine isahane tea.

Vanasti oli inimesel ja tema elul väärtus, ilmselt tuli see kristlusest. Nüüd on hoopis teised lood, eksli tabeli tasakaalu nimel võib mõned ühiskonna katkisemad osad lihtsalt maha kanda nagu pooleks läinud muruniitja detailid. Oli narkomaan, enam ei ole. Enesetapu võib aga alati ümber nimetada kaasavaks vennatapuks või eutanaasialaadseks teenuseks. Kõik kuulavad segast juttu ja noogutavad mõistvalt, kaasav vennatapp, teadagi.

Globalistide surmasekt jumaldab sõda, aborte, väljasuremist ja perverssusi, kogu nende tegevus on tappev, juhm ja viljatu. Selles mõttes ei ole enesetapjate ja narkomaanide elu kallale kippumine üllatav. Tegemist on niigi hapras olekus ja elu ääremaale jõudnud isikutega, nad on surmasektile kerge saak. Natuke nügimist ja suunamudimist ja eelarverea kärpimist ja laibastunud nad ongi. Tehtud ja Saatanal hea meel.

Filosoofilises mõttes on tegu eelarvekärpeks riietatud satanistliku inimohvriga. Avalikult veel ei saa, ei ole ilus. Ei tohi ikka päris asteekide moodi südameid välja kiskuda. Tuleb vaikselt susserdada, sõda ja aborti õhutada, lihtsameelseid süstlaga torkida, toidutootmine kogu planeedil koomale tõmmata ja lasta näljal hävitustööd teha.

Ma olen täiesti veendunud, et nii meid kui kogu lääne tsivilisatsiooni juhib salajane surmasekt, mis tapab inimesi ja mitte ainult meelelahutuseks või kurjusest, seda muidugi ka, vaid mingit võigaste deemonite tellimusel. See kõik, mis toimub, on lihtsalt liiga ebainimlik. Mina toimuvat muul moel seletada ei oska.

Kujutame ette olukorda, on ministeerium, ministeeriumis töötavad kodanikud. Kodanikud istuvad laua ümber ja mõtlevad, kuidas raha kokku hoida. Täpsustan, see on sotsiaalministeerium, kus ajakirjanduse andmetel kingiti homoseksualistidele 10 miljonit, väidetavalt ilma mingi seadusliku aluseta, kire lõõmas. Riigikontroll tuvastas tugevad tunded.

Istuvad kodanikud, ragistavad aju, kuidas väljaminekuid kärpida, no ei ole pappi, kohe nutt tuleb peale. Kellelt ära võtta? Paljulapselised tegime puupaljaks, seal enam ei ole. Küsiks paljulapselistele, ehk saavad laenata? Soti ikka ajavad kamba peale kokku. See on hea, aga ikka on neli pool milli puudu.

Ehk saaks pensionäridelt veel korra naha üle kõrvade tõmmata, ega vana inimene saa midagi aru, skeemitaks mingi maksu või asjaga? Võivad kallale tulla, jah, neid on kole palju siginenud, lükkame siis selle hea mõtte järgmisesse aastasse. Kes meil veel on? Sandid? No karguga ka ei taha üle küüru saada. Lootusetu olukord.

Tuulavad pabereid, vannuvad tulist kurja, ukrainlasi on palju hingekirjas, olgu nad neetud, aga nende hulgas olevat igatsugu terroriste, kuulipildureid, luurajaid ja eriti ohtlikke desertööre, neile paneme esimesel võimaluses natuke juurde. Kes siis veel? Mis siis veel? Homoseksualistid, lesbid, nii. Nendega on korras, kes veel? Aa, narkomaanid ja enesetapjad. Kas need on ikka täiesti ohutud?

Täiesti ohutud, seltsimees asekantsler, ainult värisevad nurgas, halisevad ja püüavad lusikaga ämblikke. Mis neil seal on? Mingid nõustamised, särgid-värgid, mõttetus. Kõik maha? Kõik maha! Mis pressile ütleme? Hämame, vassime, valetame, keerutame. No et muidu tuleb Putin ja sööb lapse ära. Aga see ei ole ju vale? On vale, sa oinapea! Ja saabki kurnav tööpäev selleks korraks läbi.

Kas pärast joonistatakse keldri põrandale praktikandi verega pentagramm ja kutsutakse välja kuri vaim Asmodeus ning algab vormikohane orgia, ei tea meie. Nii või teisiti hõljub nii ühe koma teise ministeeriumi kohal psühhopaatia, abstraktse kurjuse ning asotsiaalse künismi vari. Selline on pimeduse jõudude valitsus; vaesed, vaesed ohvrid.

Kurjuse valitsus peab kaduma enne, kui nad meid elavalt radioaktiivsete fosforiidi jäätmete allla matavad. Tule taevas appi, isegi alaealistele enesetapjatele nad ei halasta. Hullemad kui röövlid. Saaks see õudus juba kord ometi läbi! Muutuks ometi midagi paremuse poole. Aga kes võiks muuta? Ainsad, kes selliseid jäledusi ei tee, on EKRE konservatiivid. Ainus lootuskiir.

Sisepaguluses 30.09.2024