(Väike kommentaar Malle Pärna mõttele artiklist “Me oleme järjest osavamad klikkijad, äppijad, nupulevajutajad ja viibutajad”).
Malle Pärn kirjutab: “Minul on piinlik inimeste pärast, kes aina kõigega nõus on, kõik idiootsused vaikides vastu võtavad ja nendega ära harjuvad, neid isegi oma mõttes kahtluse alla ei sea. Ja koguni usuvad, et kõik need jaburused kujutavad endast tohutut progressi ja teevad meie elu mugavamaks. Ja kriitikutele nähvavad: miks te küll mitte millegagi kunagi rahul ei ole?
Juba nimetatakse terve mõistusega inimesi “kõigevastasteks”. Me ei ole kõigevastased, me oleme rahul ilusate ja heade asjadega, aga ei kavatse kunagi rahul olla ega ära harjuda ohtlike narrustega, inimlikkuse hävitamisega, inimeste alandamisega robotitest allapoole, ühiskondliku kliima arktiliseks külmutamisega. Ahnuse ja alatuse ja rumalusega.”
Teadagi, et enamik siinset dispuuti märkajatest taandab praeguses kommentaariumis kõneldava tüdinult taas lihtsalt auru väljalaskmise nähtuseks ega looda enam midagi muutuvat või parandatavat. Aga sellelegi vaatamata katsun siiski Mallele toeks olla ja loodan, et võib-olla koos mingi pisikese krõpsu suudame teha üldsuse mõtteviisis.
Pelgalt üldsõnalisest müstifikatsioonitasandil torinast, meie elu piiravate ametnikehordi võrdlemisest reptiilidega ei piisa, nende olemuse ja tegevuse kahjulikkusmäärasust tuleb üksikasjus esile tõsta. Mallel (jt.) on ses asjas õige tõdemus, et kõnealune kontingent on justkui kloonitud – aga seda nad ju päriselt ongi, endiste KP ja komsomoli nomenklatuuri tõusiklik järelkasv, kloonid.
Keskpärasused, keda ei hakkagi kunagi huvitama mingid elu edendavad loovad lahendused, vaid üksnes iseendi priskelt rammusana lookas ninaesine. Seepärast ju algaski Mart Laari valitsusajast kohinal allakäik – mõtleme, kui paljud toona väikeettevõtlusega alustada proovinutest, oma armastatud kutsealal tegutseda soovijatest on tänaseni jalgele jäänud, kuipaljud aga pidanud kurvalt kõigest taanduma selle tohutu väliskauba sisseveo surve ees, mis siin vabaturu konkurentsi seletuste pähe laiutama lasti.
Aga enamgi veel: markantne on too pidurdusmehhanismgi, mille too nomenklatuurijätk iseendi priske ninaesise kindlustamiseks ja positsioonidel püsimiseks on kodanike ettevõtluse piiramiseks seadnud, kasvõi FIEnduses nõutava kohustuslike projektikirjutamiste kujul, mis on neile olnud suurepäraseks selekteerimissõelaks, keda omadeks jopedeks haarata, keda mitte – kui oled küllalt osav riuklikku äriplaani koostama, siis saad alustustoetust, pärast lüpsad lobedat tulu nendegi täitumatusse vanapaganakaabusse.
Seda mõtet ega huvigi pole, et iga kodaniku elu oleks kindlustatud kutsumuspärase tööga – kas te näete seda siin kusagil? Ja veel: see tekitatud kinnisolukord on neil mõeldudki sellisena muutumatuna püsima – et ei toimuks mingitki nihet loovuses üheltki kodanike paljudelt erinevatelt kutsealadetahkudelt, vaid asi teeniks üksnes ametnikemaailma kitsast huvi, nende armust ja hirmust käiks kogu me eluring.
Kogu see praegune olumuster on lihtsalt nende seatud provokatsioon, et me unustaks iseoma kutsealade loomelised huvid ja soovid, madalduksime rähklemisse nende poolt seatava vastu. Ja nad peavad peent naeru, nähes kui tuliselt me püüame vastu sellele astuda.
Kas te mõistate nüüd, kui alatu on see asi tegelikult, mida meie eluaastate ja oskuste ressursse raisates siin toime pannakse? See on sõnussemahutamatult jultunud kuritegu.
Aga saab palju lühemalt ja kokkuvõtvamalt täpselt samast asjast kõneleda, et inimeste mõistlikuse möödapääsmatusele osutada.
Kahju et neil ühelgi, kes seal Eestit koorides nii pingsalt ja lõpmata pikalt sahkerdavad, ei tule meelde ega silme ette pilt Brežnevi kirstu haudakolksatamisest. Nagu elaksid nad igavesti, et peab sel hullul kombel rabelema.
Neil on omasugused järglased, nende pärast toimub see ahnitsemine? – teadagi ju tõik, mida kangem kokkukahmaja, seda kõvem egoist – iga selline rabab vaid iseendale. Eeskujuna üksteisele küll omataoliste kloonid, kurjuse igavesuse kehastused.
Mis veel lisada? – ega ükski pole käinud Bernt Notke maali “Surmatants” vaatamas, ei mäletagi kunstimuuseumi külastustest seda.
Aga ma nendiks, et nn. pimeda keskaja vägevad ja rikkad, toonasedki suurimad rahvariisujad olid tublisti siivsamad mõistlikuse tahult, ei unustatud eneste kaduvust nii hoolimatus kergluses, kui praegusaja kangeimad ühiskonnatipus laiutajad nüüd seda teevad.
Sõltumatu mõtiskleja A.S.
(allikas: Facebook)
