Ollesn lugenud Garri Ginteri seisukohavõttu kiiruse mõõtmise teemal (16.03.25), tekkis soov täna liikluspolitseis toimuv lahti mõtestada ja anda omapoolne hinnang toimuvale. Lõplikuks motivaatoriks mobiilsed kiirusemõõtmiskaamerad laulupeo ajal ajutiselt kehtestatud 30 alas.
Et jõuda sinna, kuhu soovin, pean korraks minema tagasi ajalukku ja selgitama, mis liikluspolitseiga Tallinnas/Harjumaal juhtunud on. 90ndatel aastatel resideerus Tallinna liikluspolitsei aadressil Lastekodu 31, samas asus ka vabariiklik liikluspolitsei, viimase likvideerimise asemele loodi trassiteenistus. Vanemad inimesed mäletavad veel numbrimärkide tähekombinatsioone TLP, VLP ja VVV. Harju Maakonnas oli oma liikliuspolitsei. Ainuüksi Tallinnas teostas liiklusjärelevalvet üle saja liikluspolitseiniku. Kõiksugu reformide tulemusena kadusid VLP, VVV ja Harju liiklus.
Hetkeks, kui Tallinna liikluspolitsei Lastekodu tänavalt Rahumäe teele kolis, oli liikluse patrullpolitseinike arv kukkunud ca 50le. Mingil hetkel taasloodi nn VLP, seekord siis JUPO nime all. Jupo loodi pea 100% Tallinna liikluspolitsei patrullkoosseisu baasil. Edasi kadus Tallinna liikluspolitsei, loodi Liiklusjärelevalvekeskus (LJVK) kes sai endale kaela terve Harjumaa ohjamise.
Järgnenud reformitõmblused tabasid JUPOt, see likvideeriti ja liideti LJVKga, lehepealkirjadest saime lugeda, et luuakse ühtne löögirusika, mis katab terve Eesti. Umbes kolme kuuga oli peaaegu 85% JUPOst tulnud isikkoosseisust laiali jooksnud. Asendust neile ei tulnud, kohad koondati tasahilju, kohustus üleriigiliselt korda luua jäi. Masinad, mis oleks pidanud Harjus korda looma, olid selle asemel Võrus.
Toon siin ühe markantse näite: umbes eelmise kümnendi keskel tekkis meeletu diskussioon liikluspoltseinike arvukuse drastilise vähenemise üle Harjumaal, pärast teatud traagilisi sündmusi liikluses. Mingi aja pärast ilmus Põhja prefektuuri pressiteade, et liikluspolitseinike armee on oluliselt suurenenud. Mis tegelikkuses toimus?
Põhja Prefektuuri konvoiteenistus, kiirreageerimisteenistus ja arestimaja politseinikud nimetati ringi liikluspolitseinikeks. Potjomkinluse tipp – viimati nimetatud jätkasid oma igapäevatööd, neid küll alguses sõna otseses mõttes aeti liiklust tegema, tasapisi rauges seegi. Kabelimatsu liikluspolitseile andis Põhja prefekt Kristian Jaani, määrates LJVK juhiks üllatuslikult Hannes Kullamäe, kelle küündimatus kumas kilomeetrite taha. Täna saan aru, miks – vaja oli lõpuni viia liikluspolitsei lõplik sandistamine. Tänaseks on likvideeritud ka LJVK, eraldiseisvat liikluspolitseid enam pole.
Tulen nüüd Garri Ginteri artikli juurde. Kas eksisteerib liiklusrikkujate norm? Vastus on et, jah eksisteerib. On alati eksisteerinud. Norm osakonnale, norm politseinikule. See, et politseinik vastupidist väitis, on täiesti arusaadav. On ette antud aasta norm, mis jagatud kuudeks ja seda normi täitmist me täna ka näeme. Norm sisaldab prioriteetseid rikkumisi, milledeks on: joobes juhid, kiirus, foorituled, ülekäigurajad ja jalakäijad. Kõik muu, mille kohta eksisteerib Liiklusseaduses paragrahv, nimetatakse muuks rikkumiseks.
Seletan lahti tänase. Kõik need korrad, kus näete Harjumaal pundis 4-5 politseiautot liikluses midagi toimetamas, siis teadke, et toimub prioriteetsete rikkumiste liiklusjärelevalve plaani täitmine. Sellel on ilus nimi – kombineeritud liiklusjärelevalve. Neid kogunemisi jätkatakse seni, kui vajalikud numbrid käes. Piltlikult – joodikute numbrid käes, liigume fooride juurde, edasi ülekäigud jne. Ja nii kuust kuusse. Kohti, kuhu mahuvad korraga viis politseisõidukit ja sama palju rikkujate omi, on vähe. Võimalus kuskil mujal vahele jääda on nullilähedane. Iseseisvat patrullimist peaaegu ei toimu. Milleks tänaval kellegagi vaielda, kui „hundikarjana“ tegutsedes tuuakse ohver kandikul kätte.
Kes mäletab, et liikluspolitsei masinate ustel oli kunagi kiri LIIKLUS. Selle nägemine distsiplineeris juhte korralikult. Sel oli ka vastupidine ülesanne – sellise kirjaga masin oli kohustatud liiklusrikkumisi märkama ja ka reageerima. Kristjan Jaani korraldusega kisti need maha. Tänane reaalsus on see, et kõrvalistuja, kes peaks märkama, näpib telefoni ja ei näe midagi. Iseseisev, kvalitatiivne patrullimine on pärsitud ka selle tõttu, et neid väheseid liikluse patrullekipaaže, mis linnaruumis numbrite täistampimise kampaaniate vahelisel ajal liiguvad, kasutatakse aktiivselt tavapatrullide väljakutsetel ja mis põhiline ära on lõhutud vanemalt kolleegilt edasi antavad teadmised, elik puudub oskus iseseisvalt liiklusjärelevalvet teostada. Ka osakondade patrullpolitseinikel on kohustus teha kuu jooksul x arv liiklusmaterjale. Vahemärkusena olgu mainitud, et oli aeg, kus tavapatrullidel oli keelatud liiklusega tegeleda ja seda ajal mil patrullidest puudust ei olnud – patrullide ülesanne on tagada kord avalikus ruumis, liiklusega tegeles liikluspolitsei. Hommikul surutakse mingile ekipaažile radar pihku ja õhtul oodatakse tulemusi. See lahendatakse lihtsalt. Kui väljakutsete vahele tekib auk, siis patrullid on leidnud kohad kus „hästi tuleb.“
Üks näide: Ida Harju politseipatrullid on jõudnud järeldusele, et nende hallataval, territooriumil on kõige ohtlikum (tulemuslikum) Viimsi vallas asuv Pärnamäe tee, ca 1,5 km pikk lõik Tallinna poolses otsas, transiitkoridor Viimsisse. Pea-aegu sirge teelõik, üks laohoone ja üksikud eramud teesügavuses, kergliilustee on eraldatud haljasriba ja osaliselt metalltõkkega. Mõõtmine on pea igapäevane. Patrullide mõttemall on mõistetav. Vaja on kähku linnuke kirja saada, sest ajalõik järgmiste väljakutseni teadmata, norm kaelas. Kiirema saagikuse nimel heidetkse teinekord seljast ka kollased vestid – eks häda aja härja kaevu. Äraspidine on see, et kõik inimkannatanutega õnnetused jäävad selle teelõigu ette, elik kiirust mõõdetakse peale ohtlikke, inimkannatanutega kohti. Mis jällegi arusaadav – ohtlike kohtade ees võid hästi pikalt tulemuseta passida, sirge peal ikka kellegi leiab.
Samale teelõigule oli paigaldatud 30.06.25. ka mobiilne mõõtja. Masin, (mis ei ole operatiivsõiduk ja on kohustatud järgima seadusi) oli kõigi nelja rattaga haljasalal, kaamera paigutusel oli nähtud vaeva seda maksimaalselt peites. Küsisin, millisele ohuhinnangule tuginedes ametnik siia kaamera paigaldas, liiklusõnnetusi siin ju juhtunud pole? Pika nämmutamise peale tuli vastus, et keegi kohalik olla palunud. Julgesin selles kahelda, mille kirevase päralt on vaja kellelgi kohalikul sellist palvet edastada, kui seal niikuinii pea igapäevaselt mõõdetakse. Küsisin antud teelõigu kohta ohuhinnangut ka PPAlt, mis jäi saamata.
Kui soetati esimene mobiilne mõõtja, pandi paika kaks põhiprioriteeti: mõõdetakse analüüsipõhiselt ohtlike kohtade ees koos hoiatava märgiga ja kohtades kus mehitatud patrull seda erinevatel põhjustel teha ei saa. Tallinnas sees mõõtmine ei tulnud aga kellelegi pähegi. Tänane reaalsus on täiesti teine. Kolmikust kaader, kes nendega toimetab ärplevad omavahel rekordsaagikusega, vahetavad teadmisi kohtadest, kus megalt tuleb, esmalt kadusid eelhoiatavad märgid, nüüd on hakatud kaamerat ka peitma. Mingit analüütilist planeerimist ei toimu, antakse ette piirkond. Valiku selles piirkonnas kaamera paigalduseks teeb selle operaator omal suval, harva kui mõni konkreetne koht määratakse.
Laulupeo ajal mõõtmisest teavitavat märki välja ei pandud. Kui 30 märgi kõrval oleks olnud nähtaval ka automaatkontrolli märk, ei räägiks me 2600st trahvist. Politsei jutt, et piirangumärkide juures seisid politseinikud neile näpuga osutades, on täielik jama. Kui politseinik tajub, et tema poole liikuva sõiduki/sõidukite kiirus on oluliselt suurem, ei vehi ta näpuga nagu hampelman märgi suunas, vaid peab selle masina kinni, vajadusel kogu liilusvoo, esimese juhiga vesteldakse ja edasi läheb kõik plaanipäraselt. Mis liikluspolitseinik sa oled, kui ei suuda ka 30 alas ennast kehtestada? Minu küsimus on, et mil kombel see aktsioon oli elupäästev kui automaatse kiiruskaamera poolt fikseeritule midagi muud, peale hilisema trahvikviitungi politsei poolt ei järgnenud? Kes 50ga sõitis, sõitis piirangu lõpuni välja, keegi teda ei peatanud, kiiruse ületamist ei katkestatud Küüniline aga selline mõõtmine ei saagi olla elupäästev toiming, mindi täiest eesmärgipäraselt trahvirahasid kasseerima. Niipalju kui mina mäletan, siis selliste suurürituste ajal seoti politseiautodele sini-must-valged lindid, piiranguala juurde/sisse pargiti politseivärvides autod, eraldi toonitati üle, et täna trahve võimalusel ei tee, pühitseme koos rahvaga. Vestleme, suuname, aitame, trahvi said need, kes seda tõesti tungivalt palusid ja kõik töötas.
Nimetage mulle üks sõidukiirusest tingitud inimkannatanuga liiklusõnnetus sellise suurürituse ajal, et sel aastal peeti vajalikuks alustada sellist alatut trahvikampaaniat? Julgen väita, et ka mobiilsele kaamerale on norm peale pandud, muuga oleks seda raske seletada. Anekdoot, kus majanduslikes raskustes inspektorile antakse 30 märk ja radar on tõsieluks saanud, ainult et inspektori asemel on RIIK.
Teine kurioosum: terve Pärnamäe tee ja sellega ristuvad teed on täipikkuses väga korraliku kergliiklusteega kaetud. Enamus kergliiklejatest seda ka kasutab. On üksikud, üüratult suure egoga kileviinerid, kes jäärapäiselt pedaalivad sõiduteel. Sõidutee on niipalju kitsas, et ratturist möödumiseks oled sunnitud sõitma vastassuuna vööndisse. Jalgratturi taha tekib kolonn, mis liigub nii max 30km/h ja kui siis tekib auk möödasõiduks, siis esimesed mööduvad kiirust ületamata, viimased aga piirkiirust ületades. See kõik toimub politseipatrulli nähes. Ja arvake ära, kes võetakse maha ja saab nuhelda. Selmet vestelda ratturiga, suunata ta just tema tarbeks ehitatud teele, likvideerides sellega ohuolukorra tekke, kiiruse ületamise põhjuse. Ei, rattur pedaalib uhkelt edasi kogudes enda taha uut kolonni. Patrullil aga linnuke kirjas, vajalik kiiruse materjal olemas. Liiklusturvalisuse sesukohalt nullüritus, plaanimajanduslikult edukas.
Eelhoiatav märk mobiilse kaameraga ohtlike kohtade ees mõõtes tagab selle, et kiirus võetakse maha ja see ongi ju eesmärk. Või? Mil moel on liiklusturvalisus tagatud salaja mõõtes, kaamerat peites, kus kiiruse ületamisele koheselt midagi ei järgne? Kui märgistamata kaamerasse lendab nt Pärnamäe teel keegi sajaga sisse ja järgmises kurvis kaldub vastassuunda nii, et laibad taga, siis kuidas see kaamera ennast õigustas? Märki välja pannes vähemalt üritatigi.
Kuidas õigustab ennast kaamera nt Sõpruse puiesteel, mis 55km liikuvale autokolonnile kõigile 8 eurot trahvi mõõdab ja nii tsüklist tsüklisse. Kui kolonn peab kinni foorituledest ja peatub ülekäikude ees, kas see hoiab ära ühe suidsiidsest jalakäiast idioodi tekke, kes punase fooritule või väljaspool ülekäigurada autode vahele trügib ja pihta saab. Kas tuhanded trahvitud autojuhid ikka viivad sellise ohu minimaliseerimisele?
Kurb on tõdeda, et kui MUPO, kes peaks parkimist kontrollima/korraldama, kellele on aasataid selged kohad, kus parkimiskaos lauluväljaku ümbruses tekib, jõuab kohale alles siis, kui üritus juba käib, kaos käes, mitte püüdes ennetavalt seda ära hoida ja uhab trahve, mis kole, siis viimase laulupeo aegse kiirusemõõtmise aktsiooni taustal saan öelda, et liikluspolitsei on mupostunud. Ja see on valgusaastate pikkune taandareng. Loeb kvantiteet, mitte kvaliteet. Paisatakse pressile kolossaalsed trahvitute arvud, trummeldatakse vastu rinda, kuidas me… Kasutegur liiklusturvalisusele on ümmargune null.
Täna käivad sahinad, et põhja liikluspolitseinikke ootab taas mingi uus reform. Selle uus juht, saab endale kaela nii füüsiliselt, kui moraalselt täiesti sandistatud ja ajusurmas üksuse. Ehk leidub tal südikust mobiilsed mõõtmiskaamerad plaanimajandusest eraldada ja panna tegema seda, milleks nad algselt soetati – ennekõike analüüsipõhiselt ennetav, alles siis trahviv ja kohtades kus see tavapatrullile võimatu – aeg näitab. See, mis täna toimub on riiklik räkit, kantpearollis robotkaamera. Vaat kuhu oleme jõudnud – üle saja liikluspolitseiniku Tallinna tänavatel 90ndatel ja täna 26 liikluse patrullpolitseinikku terve Harju maakonna peale! Mis tähendab, et igapäevaselt sõidab Harjumaal keskmiselt kolm liiklusekipaaži. Ilma abipolitseinikke kaasamata ei olda suutelised isegi kambakaid läbi viima. Põhi- ja kõrvalmaanteedel kontroll puudub pea üldse, vabariigiülene on minevik.
Kvalitatiivne liiklusjärelevalve nii vähese isikkoosseisuga on helesinine unistus. Ja kui nüüd suured politsei isad väidavad, et liiklust teevad solidaarselt kõik, siis see on umbluu! Politseinik, kes tahab liiklust teha, läheb tööle liiklusesse, määrava osa ülejäänute jaoks on see pealesunnitud taak. Ka osakondade juhid, kel niigi muud jama kuhjaga kaelas ja patrulle karjuvalt vähe, ei ole sellest liiklusteemast vaimustuses. Põhitöö on kaadrinappusest niigi pärsitud. Sel ajal kui patrullpolitseinik peaks tänavaid turvama, istub ta radariga põõsas. Tallinnas ja pakun välja, et ka Tartus selline kõik-teevad-kõike mudel ei toimi. Vaja on liikluspoltseid, kes selekteerib välja kurjamid, mitte ei mõõda kõigile lööktöö korras ühe vitsaga. Tänane Põhja Prefektuuris läbi viidav liiklusjärelevalve on aga selle hale paroodia.
Urmas Mätlik, politseipensionär, liikluspolitseis 27 aastat
