Väidetavalt on uusmarksism vallutamas ka Eesti kõrgkoole ja kui vaadata tiitlit “Tallinna Ülikooli osaluskultuuri professor ja sotsiaalmeedia uurija” siis tundub see küll ideoloogiliselt väga mõjutatava ametikohana – kui füüsikat ja matemaatikat ideoloogiliselt suunata ei saa, siis “osaluskultuuri” ja sotsiaalmeediat kindlasti saab.
Jutt käib professor Katrin Tiidenbergi ERR-is avaldatud arvamusest “Noorte vähene poliitosalus jääb täiskasvanute taha.” Ehk “Tuleviku mõttes võib olla potentsiaalselt ohtlik see, et noored ütlevad, kuidas kohalik päeva- või parteipoliitika ei lähe neile korda. Küll panevad nad tähele, mida ütlevad meie poliitikud, kui nad räägivad teemadel, mis on nende jaoks olulised,” sõnas professor. Noorte jaoks on olulised muu hulgas kliimamuutused, LGBT-õigused või sooga seonduvad teemad. Peamiselt lähevadki noortele korda küsimused, mis on seotud õiglusega.”
“Riiklik homoseksualism, laste kohitsemine ja kliimaluulud (kui literatuurselt väljenduda) on meil täiesti ametlik poliitika, mis sisendit võiksid noored neis asjus veel anda?” kirjutab selle peale vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri.
Veiko Vihuri on kümnesse tabanud: need väidetavalt noorte jaoks olulised teemad on ju riiklik poliitika, mida viiakse täisrauaga ellu. Seetõttu on professor Katrin Tiidenbergi seisukoht kummastav.
Võtame esiteks kliimamuutused. Alles olid raadios esinemas kliimaminister Yoko Alender ja E200 poliitik Igor Taro. Nii kliimavõitlusele andunud võimupoliitikuid annab otsida, nagu selgus ka saates. Praegu hävitatakse põlevkivienergeetika, maa kaetakse tuuleparkide ja päikesepaneelipõldude võrgustikuga, Eesti on kliimameetmete rakendamises isegi Brüsseli nõutavast ees – noored kliimapaanitsejad ei pea küll vasakliberaalset riiki häbenema.
LGBT õigused? Alles hiljuti läks Riigikogus võimuliidu häältega läbi seadus, mis võrdsustas teiste homoseksualistid traditsioonilise perega – mida veel vaja on? Homoseksualism on Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 poolt igati soositud. Ka soovahetust saab Eestis väidetavalt vabalt teha. Võib-olla saab neis asjades midagi veel “paremaks teha”, aga seda võib professor Katrin Tiidenbergile küll kindlalt väita, et see, mida ta noorte probleemiks peab, on praeguse valitsuse täielik ja ametlik poliitika.
Seega – miks peaksid noored poliitikast huvituma, kui kliima-, homo- ja soovahetusasjad aetakse niigi Stenbocki majas, Toompea lossis ja superministeeriumis ära? Mis mõtet oleks praegu noorte reedestel kliimapopipäevadel, kui Yoko Alender ajab niigi Greta Thunbergi liini? Miks peaksid noorsotside lesbid ja geid taas Vabaduse väljakule kogunema, kui nad saavad vabalt isegi näitust “Elu enne sündi” provotseerida ja Tartu kultuuripealinna kavas antakse “suudlemismaratonil” neile aukoht?
Professor võib muret tundma hakata siis, kui konservatiivid taas võimule saavad – vaat siis hakkavad küll tagasipööramised. Muretseda tasub ka Donald Trumpi presidentuuri pärast, sest suur Ameerika tagala kukub “uusväärtuste” tagant ära.
Mis aga puutub noorte “õiglustundesse”, siis õiglust tõesti napib, kui vaadata näiteks nende endi huvihariduselt raha äravõtmist, suurperede toetuste ja pensionide kärpimist samaaegselt riigiametnike niigi kõrgete palkade tõstmisega, valimispettusi, kus kavandatavatest maksutõusudest valimiskampaanias ei räägita jne.
Uued Uudised
