Riigil kui institutsioonil on olemas definitsioon, kuid erinevate inimeste jaoks tähendab see erinevaid asju. Praegune võimuliit käitub justkui põhimõttel “Riik – see olen mina!” Inimesed ütlevad: “See pole minu riik!” või “Sellist Eestit ma küll on tahtnud!” Paljud hurjutavad, et võimu usurpeerinud kampa ei tohi riigiks pidada jne.
Kui praegu peaks puhkema sõda, siis keegi ei läheks võitlema Kristen Michali, Hanno Pevkuri või Reformierakonna eest – mindaks ikkagi selle maa eest, mis “Peipsi rannalt käib Läänemere kaldale, ja Munamäe metsatipust, käib lahke Soome lahele”. Selles mõttes on riigivõim inimeste peades Stenbocki majast ja Toompea lossist lahus.
Üks aga on selge – riik peab olema rahva jaoks, mitte vastupidi, nagu see praegu on. Ja kahjuks seondub riik enamiku inimeste jaoks valitsuse, ametnikkonna ja riigiasutustega, mis tähendab, et nende arvates on riik rahva reetnud.
Praeguste maksutõusude jaoks riik rahvalt luba ei küsinud. Valimistel selleks mandaati ei antud, sest Reformierakond plaanitavatest maksutõusudest valimiskampaanias ei rääkinud, see kuulutati välja alles siis, kui valimisvõit käes oli. Peaministriks saanud Kaja Kallas ise tunnistas, et “maksutõusudest rääkimine olnuks ebapopulaarne”. Seega pole praegustel valitsustel mingit mandaati maksutõusude korraldamiseks ning seda tehakse üle rahva peade. Ka julgeolekumaks ei ole õigustatud, sest sellist maksu saaks kehtestada väljakuulutatud eriolukorras, praegu aga seda pole.
Viimased Riigikogu valimised olid üleüldse ebademokraatlikud – peamine opositsioonipartei elimineeriti pöidlast väljaimetud “Prigožini-skandaaliga”, üks valitsusparteidest oli juba sügavas “Slava Ukraini”-mülkas, kuid seda varjati, et valimistel head tulemust saada ning tulevane peaministripartei varjas oma maksuplaane. Nii mittelegitiimset riigivõimu kui kolm Kaja Kallase valitsust ja nüüdne Kristen Michali oma, pole Eestil kunagi olnud.
Teine koht, kus riik inimesi julmalt kägistab, on elektri hind. Rohepöörasuses hävitati oma odav põlevkivielekter (tootmishinna poolest), riik viidi röövellikule börsile ning Eesti Energia laob halastamatult rahva õlgadele üha uusi ja kõrgemaid tasusid, nagu see hakkab 1. oktoobril taas toimuma – samas kui väiksemgi torm tekib, on energiafirma põlvili ja riik maakondade kaupa vooluta. Tarbijale kehtestatav elektrihind ja pakutava kvaliteet on proportsioonidest täiesti väljas.
Ja mis kõige hullem – elektritarbijal pole protestiga kellegi poole pöörduda. Kui jätta röövellik hind maksmata, on inkasso kohe kaelas, elektrifirmade peale aga ei hakka kellegi hammas. Isegi vähem tarbida ei saa, sest meedia kirjutab, et uus võrgutasu annabki rohkem tunda neile, kes vähem tarbivad. Eesti elektriturg on meeletu räkit, riiklik maffia ja avalik röövimine.
Nagu eelnevast näha, pole Eesti riik rahva jaoks, vaid rahvas teenib alandlikult midagi, mis väidab ennast riik olevat. Pole siis imestada, kui üha enam inimesi kodumaalt lahkub ja asub elama riikidesse, kus ka ei pruugi kerge elu olla, aga seal on vähemalt tuntav riigi tugi lihtinimesele, mida Eestis ei ole. Ja pole teada, kui paljud üldse tahavad sellist riiki relvaga käes kaitsta.
Haiitis võtab organiseeritud kuritegevus võimu relvadega üle. Eestis võtsid nad selle üle demokraatia reegleid kasutades.
Uued Uudised
