Kuigi abielu pilastamise seaduse vastuvõtmisel levitas võimuliit jutte sellest, kuidas homodele abiellumisõiguse andmisega on mingi õiglus taastatud ja teema laualt maas, näitab reaalne elu, et tõeline pealetung alles algab – kes on homoagenda strateegiaga kursis, see teab, et ega nemad enne taltu, kui on pjedestaali kõrgeimal astmel. Just ajal, mil lasterikastelt peredelt võeti osa raha ära, naudivad “need teised” riigi igakülgset toetust.
BNS kirjutab: “Riik loob LGBT+ inimeste võrdsete võimaluste tegevuskava, mille eesmärk on tugevdada LGBT+ inimeste turvatunnet ja võrdset kohtlemist. Loodav tegevuskava käsitleb LGBT+ inimeste võrdseid võimalusi neljas fookusvaldkonnas: turvalisus, haridus, tervis ja tööelu. Eraldi grupina on fookuses transinimeste heaolu erinevates eluvaldkondades.”
Tunneksid vaid suurpered ja üksikvanemad ennast nii toetatuna…
„Me soovime luua Eestit, kus LGBT+ inimesed saavad elada oma elusid vabalt nii, nagu nad seda soovivad. LGBT+ inimesed peavad tundma end hoituna ja turvaliselt kõigis ühiskonnaelu valdkondades – nii tööl, vabal ajal, koolis, arstikabinetis kui avalikus ruumis. Paraku see alati nii ei ole,“ ütles Riisalo. Statistika näitab, et pea 65 protsenti Eesti inimestest ei julge avalikus ruumis endaga samast soost elukaaslase käest kinni hoida. Ligemale 70 protsenti koolides käivates LGBT+ õpilastest koges viimasel kooliaastal vaimset vägivalda ning iga neljas Eesti inimene tunneks end ebamugavalt, kui nende kolleeg oleks LGBT+ inimene. LGBT+ inimesed, kes enda identiteeti tervishoiusüsteemis jagavad, kogevad kaks korda suurema tõenäosusega negatiivset kohtlemist ja diskrimineerimist.
Kuidas kavatseb riik neid inimesi kaitsta? Ennustagem – survemeetodite ja karistustega, nagu vihane LGBT eestvedaja Eduard Odinets valjult nõuab. See pole lahendus – kui Eestis tuli vaenukõneseadus päevakorda, juhtisid paljud inimesed tähelepanu sellele, et sotsialistlikus Rootsis on kogu “võrdne kohtlemine” aastakümneid aktiivselt üks poliitika pealiine, kuid ka vihakõneseadust üha karmistati, järelikult ei vii “nagaan kuklas”-poliitika kuhugi.
Kuidas mõtleb riik saavutada selle, et samasoolised julgeksid teineteisel käest kinni hoida? Konstaabel kõrvale ja kes vaatab viltuse pilguga, saab kumminuiaga? Tõenäoliselt just sellist poliitikat hakataksegi juurutama, karistades neid, kes viltu vaatacvad. Iseasi, kui hästi samasoolised paarid ise ennast tunnevad, teades, et nende turvalisus on tagatud politseimeetmetega. Ning vahemärkusena – vähemalt 65 protsenti heteropaaridest ei käi samuti kunagi käsikäes.
Kuidas tahetakse kaotada nähtus, et “iga neljas Eesti inimene tunneks end ebamugavalt, kui nende kolleeg oleks LGBT+ inimene”? Jällegi – nahk kuumaks ja homot kallistama? Mis aga puutub transinimestesse, siis neid, kes pole enam üks, aga ei saa ka teiseks, ei hakka enamik inimesi kunagi võtma täie normaalsusena, kasvõi suhte loomisel.
“Märtsi algusest kadusid aegunud ja diskrimineerivad piirangud näiteks veredoonorluses,“ loetles majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi võrdsete võimaluste nõuniku Taavi Koppel. Antud juhul polnud ilmselt küll tegu diskrimineerimise, vaid meditsiinilise praktikaga, millel oli mingi tõepõhi taga – näiteks hiljuti levima hakanud ahvirõugete kohta kirjutati ka peavoolumeedias otse välja, et riskigrupp on homomehed. Delfi, 24. juuli 2022: “Kõikide tuvastatud juhtude puhul on tegemist riskeeriva seksikäitumisega meestega, kes olid juhuslikes seksuaalsuhtes teiste meestega.”
Eesti on nüüd riik, kus valmistatakse ette vaenukõneseadust; kus kliimavõitlus on kohustuslik; kus maksukoormus pannakse inimestele peale nii, et võimu haaramisel sellest ei räägita – tegu on riigiga, kus kõike kehtestatakse survemeetodil ja karistuspoliitikaga. „Me soovime luua Eestit, kus LGBT+ inimesed saavad elada oma elusid vabalt nii, nagu nad seda soovivad,” ütleb sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Päris kindlasti luuakse see vabadus nii, et kõik teised peavad homode ees alandlikult maha vaatama – see on juba Lääne-Euroopa liberaalse ühiskonna reaalsus.
Homoagenda on üliagressiivne, mida näitas ka nende katse suruda oma sümboolika Katari jalgpalli MM-ile, kus selle levitamine ei läinud vähimalgi määral konteksti spordipeoga ning oli vastuolus riigi ametliku religiooniga.
EKRE on lubanud võimule tulles kogu selle hullumeelse poliitika tagasi keerata.
Uued Uudised
