Kui riigivõim mingeid sigadusi kokku keerab, hakkab ta rahva viha leevendamiseks rõhuma nende südametunnistusele. Nüüd teeb seda valitsuse eest endine Kaitseväe juhataja Martin Herem.
Postimees kirjutab pealkirja all “MARTIN HEREM ⟩ Eestlastel, kes «selle valitsuse» eest sõtta ei lähe, on järelikult midagi puudu”: “Minu arvates ei läheks need eestlased ja ukrainlased sõtta ühegi valitsuse ajal – neil kas puudub patriootlik motivatsioon või nad kardavad.” See on poolik tõde.
Surm on surm, pärast seda pole enam midagi. Kui surra, siis asja eest ja selle eest, et mahajääjatel oleks tulevikku. Kõigepealt peab endal olema motivatsiooni millegi eest sõdida.
Kodumaa on üks motivatsioon. Aga kui see kodumaa sulle enam midagi ei paku? Kui ta ujutatakse üle migrantidega (nagu Eesti venekeelsetega) ning põlisrahvas surutakse tahaplaanile? Kui eestlane Tallinnas oma keeles enam suhelda ei saa, siis kas on meilt mõtet surra nigeerlase ja ukrainlase eest, kellele pakub riik siin head elu?
Või kui eestlane ei taha enda tagahoovi Rail Balticut, laskeala laiendust või tuuleparki, kuid see surutakse tema vastuseisust hoolimata läbi ning edasi tuleb elada odavaks muutunud kinnisvaras pöörleva tuuliku all? Kus on siin motivatsioon?
Valitsus teeb rahva maksutõusudega vaeseks, kuid samas leiab raha ametnikkonna palkade tõstmiseks, Keenias e-riigi arendamiseks, Moldovale soomukite ostmiseks ja LGBT-propagandaks? Kodanik on justkui kõigi poolt hüljatud ja samas antakse talle relv kätte ning öeldakse – see on sinu kodumaa, mine ja kaitse? Ei, nii lihtsalt see ei käi!
Kõik eelpool loetletu on vaid osa sellest, millega kaitsetahet nullitakse. Kodumaa eest surmamineja peaks teadma, et tema ohverdus tagab riigile tuleviku. Aga kui ta juba teab, et ta läheks võitlema inimesi mõnitava Jürgen Ligi, noorte tüdrukute soovahetuse ja venekeelse riigi eest?
Eestlased läheksid kindlasti oma eestikeelse rahvusriigi, nende eest muretseva valitsuse, oma loodusliku näo säilitanud Eesti, oma tugeva kodu ja palju muu sellise eest – see on patriootlik motivatsioon, mida tänases Eestis naljalt enam ei leia. Ainus motivatsioon on vaid maalapp, mida nimetatakse Eestimaaks.
Kaitsetahte ja motivatsiooni puudumine ei ole ainult see, kui öeldakse, et sellise riigi eest ma sõdima ei hakka. See tähendab pettumist riigis, enda kaitsetuna tundmist (kui su enda riik teeb vastu sinu tahtmist, mida aga tahab), innustava eesmärgi puudumist (rahvusriik kaob käest) jne., mis kõik võib viia selleni, et mees ei taha minna surma hetkel, mil see on vajalik. Miks ma pean surema, kui need võimumehed, kes mu kodumaa ära lagastasid, ellu jäävad…
Martin Heremi näol riik justkui ütleks, et sa pead olema kodumaa eest valmis surema, aga motivatsiooni me sulle küll ei anna, sa pead ise patrioot olema.
Meil Eestis on hea näide oleme Ukraina desertööride näol, keda me varjame – ju siis ei taha nad sealsete võimumeeste ja korruptantide eest surra.
Uued Uudised
