Eesti justiitssüsteem on 33 aasta jooksul ja seda just eriti viimase kolmandiku jooksul suutnud väga selgelt paika panna selle, et kes on poliiteliidi toiduahelates sees, võib julgelt valetada ja varastada ning kui juhtubki, et enda liigse ülbuse pärast tuleb kohtupinki nühkida, siis pääseb lõppkokkuvõttes ikkagi terve nahaga.
BNS kirjutas mõne päeva eest: “Harju maakohus mõistis kolmapäeval ekspoliitik Martin Repinski usalduse kuritarvitamises, kelmuses ja omastamises õigeks, ent ühes omastamise episoodis lõpetas kriminaalmenetluse, sest teos võivad esineda väärteo tunnused.”
Uudisest leiab terve rea kohtu “pärleid”, mis panevad ahhetama: “Kohus leidis, et koosseisu eesmärk ei ole lahendada kriminaalõigusega vaidlusi sellest, kas keegi mõistis õigesti avaliku teenistuse seaduse regulatsiooni. Varaliste huvide järgimata jätmise kohustuse rikkumisena saab käsitada üksnes sellist tegevust, mis tekitab kannatanule põhjendamatut kahju. /…/ Iga juhtimisviga või eksimus avaliku teenistuse seaduse või muu õigusakti vastu ei ole usalduse kuritarvitamise kuritegu. /…/ Süüdi mõistmiseks peaks olema tegemist olukorraga, kus süüdistatav peab võimalikuks ja möönab, et tema tegevusest saab kannatanu üksnes suurt varalist kahju ja mitte midagi muud.”
Veel: “Ka ei tulnud tõenditest välja, et Martin Repinskil oleks olnud vähemalt kaudne tahtlus 40 000-eurose varalise kahju osas… /…/ kahtlused ei olnud süüdimõistva otsuse tegemiseks kohtu hinnangul piisavad. Õigeksmõistmise tingis asjaolu, et kohtu ette jõudnud kaudsed tõendid ei võimaldanud teha tõsikindlat järeldust, et sündmused leidsid suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust aset nii nagu süüdistusaktis kirjas. /…/ kriminaalkohus ei saa parandada riigikogu liikme staatuse seaduse ning riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise korra sõnastuslikke ja sisulisi puudusi.”
Kogu see jutt lausa karjub sellest, et kohus ei tahagi korruptante süüdi mõista ja otsitakse pigem põhjendusi, mille alusel teda õigeks mõista, mitte aga korruptsiooni ka tegelikult välja juurida. Kui aga kohtupinki satuks Kalle Grünthal, Kert Kingo või Parvel Pruunsild, siis kõik eelpool välja toodud õigustused pöörataks ümber süüdistusteks.
Siia sobib hästi kommetaar sotsiaalmeedias: “Muude uudiste seas läks tahtmatult tähelepanu Repinski loole – maksumaksja raha eest ostab auto, millega tööajal taksot sõidab, kütust valab suvalisse paaki ja – kohus mõistis õigeks! Ja polegi kedagi, kes ütleks, et see, mis tavakodaniku silmis on tavaline vargus, ongi tegelikult seaduspärane! Ja ükski rott ei köhi! Ja keegi ei tule ka sarnaste jamade puhul tänavale protestima, ehkki – see pull (ja teised sarnased) käib meie arvelt!”
Kaja Kallas ja teised temasugused on sageli otse Riigikogus maha hõiganud, et Eesti on õigusriik. Ja ongi – ainult neile, kes on võimupumba juures, kelle heaks töötab justiitssüsteem ja kelle käed on kindlad paragrahvide väänamises. Keit Pentus-Rosimannus, Liina Kersna, Siim Kallas, Tanel Kiik ja paljud teised, kelle kuritarvitused ja sageli lausa -teod vaiba alla pühiti, on täiesti kindlad, et nende jaoks on siin õigusriik olemas.
Meenutagem ka Skandinaavia pankade rahapesu läbi Eesti Jürgen Ligi rahandusministriks olles, mille kohta kirjutas BNS alles tänavu veebruaris: “Prokuratuur lõpetas Swedbanki suhtes rahapesu kahtlusega alustatud kriminaalmenetluse, kuna ei olnud piisavalt infot kuriteo tõestamiseks. “Oleme täna olukorras, kus me oleme tõenditega tuvastanud Eestis toimunud rahapesule viitava tegevuse ja rikkumised Swedbankis, kuid meil ei ole piisavalt infot, et pidada eelkuriteo toimumist tõendatuks,” nentis peaprokurör Andres Parmas.
Paremat vihjet, et laske pätid aga edasi, on raske välja öelda ja nii justiitssüsteem vihjabki.
Uued Uudised
