Suurte üldrahvalike pidude üks paradokse on see, et pärast mõnepäevast suurt ühtsustunnet naaseb rahvas masendavasse argiellu, kus loobitakse endiselt üksteise suunas nuge.
President Alar Karis rõhutas laupäeva õhtul Tallinna lauluväljakul laulu- ja tantsupidupeol „Iseoma“, et vaid üksteisega suhtlemine ja teistest siiras hoolimine hoiab meid tervena ja hoiab päris Eestit. “…kas ei ole hea tajuda meie Eestit nii ühtse ja üksteise poolt hoituna?” kostis tema kõnest.
See on miraaž. Laupäevase rongkäigu ajal intervjueeriti ka peaminister Kristen Michalit, kelle võimupoliitika tõttu tõusis just laulupeonädalal käibemaksuprotsent, mis annab ennast valusalt tunda kõigi laulu- ja tantsupeoliste pereeelarves.
“Me vajame neid säravaid silmi ka täna. Me vajame julgust unistada. Ainult siis seisab Eesti lootusrikka tuleviku lävel,” räägib riigipea.
Kust tulevad need säravad silmad maksutõusulaines? Kus tuleb sära pidevas hirmutamislaines? Kust tuleb ta, kui suurobjektide rajamisel sõidetakse kümnetest kogukondadest üle? Kust tuleb…
Kogu kriitika läheb võimulolijate pihta, kelleks on Reformierakond, Eesti 200 ja ka nüüdseks opositsiooni kukkunud sotsid, sest nemad on loonud väärastunud riigimudeli, kuhu tänastel pidulistel tuleb homme tagasi pöörduda.
Miks on laulu- ja tantsupidu täna nii oluline ja tõmbav? Sest see on veel ainus koht, kus eestlane tõesti ennast hästi tunneb. Ainult üks nädalalõpp, ainult üks üritus, sest muud meil enam pole. Ja tänasest ülevusest homsesse reaalsusesse kukkumine tuleb paljudele väga valus.
Üldlaulu- ja tantsupidu on tore, see tuletab meile meelde, et meil on midagi eestlusest veel alles ja veel on ka ühtekuulustunne. Kui me ainult homme nii neetult passiivsed ja leppivad poleks. Eesti eest on vaja võidelda ja peolt tulles tulekski hakata tegutsema, et tunnet olla eestlane ei saaks meilt keegi võtta. Sest argielus seda tehaksegi ja väga laialdaselt.
Uued Uudised
