On juba ammu teada ütlus, et riik on inimeste jaoks, mitte vastupidi. Liberaalide ja vasakpoolsete valitsetavas Eestis on kõik normaalsusele vastupidine.
Primitiivsemalt selgitades – riik tähendab inimesi ühel territooriumil ja ühes ühiskonnas, kes loovad väärtusi ja on ühiskonna toimimise usaldanud teatud struktuuridele, mida nimetatakse riigiks. See on usaldus, et inimesed saaksid tegeleda oma tegemistega ning seetõttu maksavad inimesed osa oma tuludest selleks, et ametnikud saaksid nende huvides ühiskonda toimivana hoida. Toimiv riik tähendabki seda, et inimesed loovad jõukust, aitavad hädasolijaid ja maksavad jõukohast maksu kõige selle töös hoidmiseks.
Kõik muutub siis, kui see ametnikkond, kes peab ühiskonda toimivana hoidma, hakkab arvama, et mitte väärtuste loojad pole olulised, vaid nemad kui kõige suunajad. Nad on enda sellel suunamisel paksuks söönud, ametnikkonna loonud ja arvavad, et väärtuste loojad peavad neid ülal pidama, sest nende töö on ju tähtis, nemad justkui hoiaksid ühiskonda püsti.
Edasi lähebki nii, et väärtuste loojad hakkavad nuumama neid, kes peaksid hoopis ühiskonda teenima, kuid on hakanud isandateks. Nende ülalpidamiseks läheb järjest rohkem raha ning võimulolijad hakkavad seda juurde nõudma – me ei saa ju muidu teie valitsemisega hakkama. Selleks tõstetakse makse või mõeldakse välja uusi. Rollid on vahetunud – mitte riik ei teeni rahvast, vaid nood peavad rohkem rügama või püksirihma pingutama, et need, keda nad enda huve esindama panid, saaksid rahulikult elada ja neid pügada.
Eesti praegune maksupoliitika on pärit feodaalajast, mil aadlik laristas rahaga ja kui kukkur tühjaks sai, nõudis talumehelt suuremat andamit.
Reformierakonna, E200 ja sotside rahvas ei saa aru, et rikkus tuleb hästitoimivast ühiskonnast, kus inimestel on vabadus jõukust luua ja saadud rikkusest jagavad nad jõukohase osa maksudena riigi toimimiseks. Kaja Kallase ja Kristen Michali valitsused aga lõid uue majandusmudeli, kus inimesed peavad jõukusest, mille loomist igati takistatakse, andma olulise osa tohutu ametnikkonna (kes peavad ennast riigiks) ülalpidamiseks. Nad ise ei ole enam riik, vaid nende teenrid on ennast isandateks ülendanud, nõudes ja kehtestades erinevaid andamikohustusi.
Tundub, et absoluutne enamus võimupoliitikutest lihtsalt ei saa aru, kuidas majandus ja riiklus toimivad. Oluline ei ole mitte põlluserval ootav maksuametnik, vaid põllul töötav talumees, sest esimene elatub teise tööst ja higist. Ilma maksumaksjata ei saaks elada, aga maksukoguja usub, et tänu temale just asjad liiguvadki.
Uued Uudised
