Populismi üldlevinud käsitlus on pealkirjas olemas ning liberaalses meedias kasutatakse seda mõistet valdavalt negatiivses kontekstis. Paraku on eliidil alati negatiivne komme ise rahvale vastanduda.
Roosiaia poliitlabraka ajal rääkisid “eliidi” esindajad, ärimehed, ministrid, võimutruu kunstirahvas ja paljud teisedki kohalekutsututest, kui hea olevat Eestis elada, nii hea, et kunagi varem pole nii hea olnud.
See valdavalt kõrgharidusega rahvas unustas harimatult varjata seda, et enneolematult hea on elada NEIL, rooside vahel kuldlusikaga suus kõndijatel. See aga ei tähenda seda, et eesti rahval hea elada on. Kaugel sellest, ka sel päeval liikusid NordPooli börsil suured rahad, mis olid ühenduses tarbijate rahakottidega.
Jah, eliit elab hästi ja nad ei varjagi seda, et aastaid ennast maksutõusudest nuumav riik on neile suurepärane koht. Kusagil allpool aga on need, kes makse maksavad ja sissetulekust ära ei ela. Riigiaparaadis ja subsiidiumidest elatuvas äris kasvab pekk muidugi kõhu peale.
“Eliit” ise ei saanud arugi, et nende rõõmukilked kõlavad madalama sissetulekuga rahva seas jürgenligiliku ülbusega. Toidupangast süüa otsivatel inimestel pole roosiaedagi.
Populism saab tuult tiibadesse siis, kui eliit on ennast paksuks söönud ja muust enam ei mõtlegi. Siis omandab see mõiste just positiivse tähenduse – eliidile tulebki öelda, et nad on väike vähemus suure enamuse vastas. Tegelikult ütlevad nad selle ise oma ülbuses välja.
Populism peitus just rõivaste, miihalite, realote ja paljude teiste kiidusõnades riigile, kes pakub neil luksuslikke suvepäevi, sest nii näitasid nad välja tektoonilise lõhenemise ühiskonnas eliidiks ja rahvaks.
Uued Uudised
