Sotsiaalmeedias on omamoodi plahvatuse kärgatama pannud peaminister Kristen Michali kallis kohtumine ühe musta juutuuberiga, mida ühed kiidavad heaks, teised leiavad, et valitsusjuht peaks pigem mõne NATO riigikaitsetegelase peale oma hinnalist aega kulutama, kolmandad leiavad, et broilerpoliitikul lõi flaierijagaja hing välja, neljandad arvavad, et sellega püütakse põhjamudas kümblevale Reformierakonnale noort valijat.
Kui lugeda Vikipeediast Kristen Michali elulugu, siis see mees polegi muud peale erakonnatöö teinud. Muidugi on sellisel flaierijagajast ministriks tõusnud poliitikul raske endas väärikust leida ja hiljuti 50-aastaseks saanud peaminister on rabelemas keskeakriisis, üritades tagasi minna noorusesse, olla suunamudija või vähemalt tolle sõber. Ainult et see ei näe enam hea välja.
Tuletagem meelde “neiu” Mikk Pärnitsat, kes käis 35-aastaselt miniseelikuga presidendi jutul. Tema saab 40-aastaseks ja see on juba aeg, kus svetagrigorjevaliku “jubka” all ärakülmetatud genitaalid juba valutavad ning enam ei saa ärbelda, et pensioniealine töökaaslane võiks auto alla jääda, nagu ta tollal avalikult sotsiaalmeedias kuulutas – nüüd soovivad verinoored juba temale sama.
Noortel on hääled ja neid püüavad igasugused poliitikud. Ekspresident Kersti Kaljulaid üritas pikka aega noortele meeldida, kutsudes neid lausa võimu üle võtma. Nood aga nimetasid teda “emalenduriks” (huvitav, et noored teavad filmi “Noor pensionär”).
Siis on meil veel “ülinooruslik” eurosaadik Jüri Ratas, kelle populaarsus noorte seas näib olevat tõeline. Samas küsivad vanemad inimesed, kes näevad videot sellest, kuidas Ratas hüppab ühel jalal poolesajast trepiastmest üles: “Jüri, sa pole enam noor, miks sa oma jalgu betooni peal lõhud?” Arvata võibki, et pensionile läheb keskerakondlane-isamaalane juba kepiga. Aga praegu püüab ta noorte hääli.
Ainult et noored on vahel väga julmad, nii eakaaslaste kui vanemate suhtes. Ühes hiljutises mälumängus küsiti: “Kes või mis on noorte slängis “kileviiner”?” Tuli välja, et nii kutsuvad koolinoored neljakümnendates sportlikke mehi (!), kes käivad jooksmas liibuvates dressides. Nii et “neiu” Pärnits pole teismelistele enam “neiu”, vaid on “mammi” ja ega Jüri Ratas ka neile väga “oma” pole. Noorte puhul on juba 16-aastaste ja 25-aastaste vahel päris suur mõttemaailma lõhe.
Noorte hääli püüdvatel poliitikutel tasub arvestada sellega, et noored tahavad pigem seda, et täiskasvanud suhtuksid neisse kui täiskasvanutesse, mitte et nood kehastuks nende jaoks ümber noorteks.
Konservatiivide eeliseks ongi see, et nad on ja jäävad konservatiivseteks ka vananedes. Liberaalid ja vasakpoolsed üritavad poliitikutena pugeda noorte hinge ja nad endale allutada. Näiteks sotsid püüavad noorte hääli saada sellega, et püüavad neile “hankida” valimisõigust europarlamendi valimistel alates 16. eluaastast. 16-18 aga on eluaastad, mil noortel on sootuks teised huvid, eriti aga ei tõmba neid kellegi valimine europarlamenti, mille efektiivsusesse ei usu isegi mitte täiskasvanud. Ja ega noor ju ise sinna pääse, ta delegeerib kellegi enda nimel kõnelema, aga too võibki osutuda pelgaks häälekütiks.
Kristen Michal üritas juutuuberit Stenbocki majja tuues noortele silma pilgutada: valige mind, siis on siin pidevalt suunamudijad, juutuuberid, influntserid ja ei tea kes veel. Poolsada saanud poliitik igatseb ikka veel flaierite jagamist, nagu aegadel, mil ei pidanud mingi majandusega maadlema, millest kuidagi jagu ei saa…
Uued Uudised
