Suurte sõnade kõrval Venemaa põlvili surumisest pole suudetud meie oma kodumaistest kütusekettidest jagu saada. Avariitanklaid, mis suudaksid kohe edasi töötada elektrikatkestuse korral, leidub kogu Tallinna peale vaid mõned. Ja miks kütusemüüjatelt rohkemat ei nõuta, et rahvas suurema elektrikatkestuse korral hätta ei jääks? See jääb ilmselt poliitilise tahte taha.
Suurte edusammude kohta riigikaitses võttis meedias hiljuti sõna reformierakondlane Mihkel Lees. Ta kuulutas, et „valdkonda suunatakse järgmise nelja aasta jooksul 5,6 miljardit eurot, lisaks veel palju arutatud 1,6 miljardit eurot pika laskeulatusega relvadele moona soetamiseks.” Tema sõnul saab lähiaastate kaitsekulu seega olema vähemalt 3,3% SKP-st, kusjuures selle näitajaga platseerume NATO riikide pingereas esikolmikusse.
Juhuslikult sattus see uhkete numbritega kirjatöö silme ette, kui tanklas järjekorras seistes telefonis uudistelinti veeretasin. Oli reedese tööpäeva lõpp, autosid liikvel palju ja seetõttu tuli tankuri juurde sõitmiseks kümmekond minutit oodata.
Milline oleks must stsenaarium
Paratamatult küsisin endalt, et kui nüüd tõesti peaks juhtuma mõni eriolukord, ja elektrit enam mõneks ajaks pole, siis kui kaua ma siin järjekorras peaksin ootama, et paak kütust täis lasta? Päevi? Nädalaid? Ja muidugi teadsin samas vastust: suure tõenäosusega oleks too tankla lihtsalt suletud. Oleks vaid aja küsimus, mil rahvas mahutitesse sisse murrab ja hakkab kütust ise välja pumpama.
Võib vaid ette kujutada, mis juhtuks Tallinnas, kui elekter linnast mõneks ajaks kaob. Olgu siis põhjuseks siiamaile jõudnud sõda, diversioon elektrivõrkude vastu või mis iganes.
Tõenäoliselt saabub siis inimestele Päästeametilt olukorra kohta SMS ehk ametlikult öeldes ohuteavitus (EE-ALARM). Mis mõte siis iga autoroolis istuja peast läbi käib? Ilmselt, et kütusepaak on vaja ruttu täis tankida, et jätkuks vähemalt päevadeks ja saaks pere kuhugi ohutumasse kohta evakueerida. Seda enam, et vaatamata Päästeameti üleskutsetele kriisideks valmistuda ei pruugi patareiraadiot paljudes kodudes siiski olla ja autoraadio ajab samuti uudiste ja riikike juhtnööride kuulamiseks esialgu asja ära. Autoaku aga kaua ei kesta, kui mootor ei tööta ja laadida ei saa. Nii on täiesti mõistetav, et kriisi alguses leiab kohe aset rahva tormijooks tanklatele.
Teise lainena hakkavad ründama need, kes jõudnud kodust kanistri haarata, et lisaks auto paagi täitmisele kütust tagavaraks soetada. Päästeamet on teinud koostöös omavalitsustega palju tänuväärset tööd, et selgitada korteriühistutele ja eramute omanikele, kui hädavajalik on luua keldritesse varjumiskohad koos elektrigeneraatoritega. Paraku vajavad ka generaatorid kütust, mis omakorda suurendab tanklate koormust tavatarbimisega võrreldes hüppeliselt. Seda enam, et kortermajades suuremaid kütusevarusid ei hoita, ja mõistetavatel põhjustel ei tohikski. Võibolla on kellelgi näiteks kümmekond liitrit, mille näiteks 6 kW võimsusega generaator 6-7 tunniga ehk suhteliselt kiiresti ära õgib.
Edasi juhtub mis? Rahvas hakkab tanklamahuteid vägisi avama, ja halvemal juhul üksteisega kaklema, sest kuidagi on vaja ellu jääda.
Tähtis määrus iidamast-aadamast
Kütuse müük on teatavasti elutähtis teenus. Elutähtsa teenuse osutajaks loeb vedelkütuse seadus kütusemüüja, kel kümme või rohkem tanklat ja need asuvad vähemalt kolmes maakonnas. Nendeks on Alexela, Olerex, Circle K, Neste, Jetoil, Terminal Oil, Krooning ja Premium-7 kaubamärkide all tegutsevad ettevõtted.
Nõnda nagu öeldakse majandus- ja taristuministri määruses ”Elutähtsa teenuse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded vedelkütusega varustamisel” (2018, praegune redaktsioon 2023), peab iga kütusekett kindlustama autonoomse elektritoitega vähemalt kolm tanklat. See tähendab, et tanklates endis peab olema käivitamisvalmis generaator.
Taolisest kolmest tanklast üks peaks iga kütuseketi puhul paiknema Tallinnas või Harjumaal ja teised kaks Eesti erinevates maakondades.
Tallinnas ja Harjumaal peaks igas autonoomse toitega tanklas kütusemahutid kokku võimaldama hoida 30 000 liitrit kütust ja igal ajahetkel peaks kütust neis olema 15 000 liitrit.
Lihtne rehkendus ütleb seega, et kogu Eesti peale kokku on seaduse järgi 24 avariitanklat. Neist kokku kaheksa Tallinna ja Harjumaa peale.
Avariitanklate täpseid asukohti saab igaüks vaadata Eesti Varude Keskuse koduleheküljelt https://varudekeskus.ee/eesti-varude-keskus/toimepidevus/vedelkutused/avariitanklad
Näeme, et Tallinna linna peale kokku on selle kaardirakenduse järgi üks avariitankla, mis asub Sikupillis. Ja veel viis tükki Tallinna ümbritseva nn kuldse ringi asulates nagu Maardus, Jüris jne.
Seega siis – lähtudes viidatud kaardist – üks tankla umbes 450 000 elaniku kohta, sest Tallinnast ca 10-15 km raadiuses asuvad teised taolised peaksid ikkagi jääma sealsete elanike teenindamiseks.
Oleme valmis! Kas tõesti?
Kuid ega mujal pilt vähem absurdne ei paista. Lääne- ja Ida-Virumaa peale kokku – Rakvere linn kaasa arvatud – paistab kaardilt kaks avariitanklat. Ja nii edasi.
Tulles nüüd tagasi rahvasaadiku ja valitsuspoliitiku Mihkel Leesi hiljutise sõnavõtu juurde meedias meie riigikaitseliste hiiglaslike edusammude kohta, siis tema arvates peaksime oma käitumisega Venemaale andma sõnumi: „Ära siia trügi, me ei karda, me oleme valmistunud!”
Praegu me oleme niisiis valmistunud nõnda, et suurema elektrikatkestuse puhuks, mis ei pruugi olla üldse sõja, vaid näiteks mingit laadi diversiooni tulemus, aetakse Tallinna inimesed kütuse hankimiseks kokku Sikupilli tanklasse. Seal asub reaalselt võttes müügis ehk kokku mõnikümmend tonni kütust. Kogu Eesti ühe päeva diiselkütuse vajadus on samas suurusjärgus 2100-2200 tonni päevas. Arvestades, kui suur osa Eesti elanikest paikneb Tallinnas või selle lähemas ümbruses, võib selle piirkonna tarbimisosa küündida vähemalt 1000 tonni juurde päevas. Seega siis võrdlusalus: 1000 tonni versus mõnikümmend tonni.
NB! Jutt on aga n-ö rahuajast ehk praegusest igapäeva vajadusest. Kuid lisagem juurde elanikkonna ja ettevõtete tuhanded ja tuhanded suuremad ja väiksemad generaatorid, mis praegu lihtsalt jõude seisavad, aga elektrikatkestuse puhul kohe tööle pannakse ja hakkavad kütust õgima. Bensiini ja diiselkütuse joad ei teki kriisi ajal mõistagi iseenesest, vaid ikka ainult tanklast.
Paljude inimeste kujutelmades peaks mingit laadi kriisi korral hakkama meid elutähtsate kaupadega kindlustama riigile kuuluv strateegiline äriühing Eesti Varude Keskus. Selline arusaam on vaid osaliselt õige.
Mis puudutab kütuseid, siis hallatakse varu 90 päeva tavatarbimise ulatuses. See võidakse võtta kasutusele juhul, kui kütust ei suudeta riiki mingil põhjusel enam importida: kas piirid on sõja tõttu suletud vmt. Idee järgi peaks siis varude keskus tegema kütusekettidele müügipakkumise. Kuid elanikkonnani jõuab kütus ikkagi taas ainult tanklate kaudu.
Lootus ettevõtete missioonitundele
Kui mõned aastad tagasi varude keskuse kõneisikuga avariitanklate üle mõtteid vahetasin, väitis ta, et tegelik pilt avariitanklate osas pole siiski nii jube kui keskuse kodulehe kaardirakenduselt tänapäevani vastu vaatab.
Tema sõnul on kütusemüüjad ise väga huvitatud tegevuse jätkamisest kriisiolukorras. Nad on teinud selleks ka omal algatusel suuri lisainvesteeringuid, tõhustades muu hulgas elektri varustuskindlust, ning dubleerinud side-ja makselahendusi. Suurele osale Eesti enam kui 400 tanklast olevat ettevõtjate endi initsiatiivil loodud elektrikatkestuste juhuks generaatori kiire liitmise võimalus.
Tõenäoliselt see nii ka on, et kütusefirmad on ise, otsese riikliku sunnita midagi lisaks panustanud. Ehkki jah, kriisitanklate arv varude keskuse kaardil, ehk üks Tallinnas, viis selle ümber ja ülejäänud Eestis laiali, on ikka seesama, mis kaks aastat tagasi.
Kuluaarivestlused kütusemüüjatega annavad tulemuseks veel vähemalt ühe avariitankla avastamise Tallinnas Mustakivi kandis. Nii et hea uudis: kindel võib olla kahe avariitankla eksistentsis umbes 450 000 elaniku kohta. Võibolla peitub veel kusagil kolmaski, mida pole millegipärast samuti varude keskuse kaardile kantud, ehkki üldist pilti ei muuda see muidugi kuigivõrd.
Loomulikult peaks olema aga riigiasutustel täpselt teada, kui palju on lisaks avariitanklatele meie kütusekettidel generaatori ühendamise võimalustega tanklaid. Kütusemüügi kui elutähtsa teenuse üle peaks siiski täielikult valitsema riigi sund ja kohustus. Praegu on kaetud vaid mingi väike, et mitte öelda tilluke osa.
Vastamata on aga hulk küsimusi, millega peaks õigupoolest tegelema mõni riiklik amet: millisel kütusefirmal on kui palju generaatoreid? Kui korras nad on? Kui palju meil üldse kokku on lisaks avariitanklatele neid kütuse müügikohti, millele saab generaatori kohe külge ühendada? Kui kiiresti veetakse generaatorid elektrikatkestuse puhul neisse tanklatesse, mis pole juba generaatoritega varustatud avariitanklad, sest ilmselgelt ei seisa üheski eraettevõttes töötajad ja sõidukid selleks 24/7 valves? Jne. Kui kauaks jätkub kütusemüügifirmade endi kommertstagavarast, kui piirid mingil põhjusel sulguvad, ja varude keskuse 90 päevane maht kõrvale jätta? Kas seda kõike ei peaks siiski riiklikult reguleerima ja selle üle valvama? See kõik on tume maa. Ja kas on üldse on korraldatud tanklakettidele taolisi elektrikatkestuse õppusi mõne riigiameti kontrolli all? Muidugi mitte – kui jätta kõrvale mõne keti enda sisemine algatus.
Kuidas see siis praegu välja näeks – kui avariitankla saab tänu sees paiknevale generaatorile elektrikatkestuse puhul kohe edasi tegutseda, siis kuidas käiks generaatorite toomine ja ühendamine nende külge, kuhu saab ühendada?
Ülemus helistab kellelegi: kuule, aja nüüd auto välja, sõida aadressile X, haagi generaator taha, vea kohale paika Y. Too hakkab siis kodust liikuma, aga elektrit pole ju temalgi, pere on hirmul… Tunnid aga kuluvad… See kõik ei ole ju tõsiselt võetav.
Taoline pilt avaneb meil olukorras, kus sõjalisest valmisolekust tehakse päevast päeva suuri sõnu, aga tagala ellu jäämine ja näiteks inimeste evakueerimine sõltub taas otseselt kütusest. Küünik ütleks muidugi, et nii peabki olema. Kui lahingud peaksid puhkema, tuleb maa rahvast lihtsalt Soome puhtaks vedada.
Ühtedel andmetel, mille leidmiseks tuleb kaevata hulgas virtuaalses paberimajanduses, küünib avariitanklate hulk kogu Eesti peale 30 kanti või pisut enam. Teisisõnu, neid on kuue-seitsme võrra enam kui seadus otse kohustab ja kõiki pole varude keskuse virtuaalkaardile kantud. Mõni eestimaine kütusekett on pingutanud teistest rohkem ja loonud enam kui kolm seaduses nõutavat avariitanklat.
Paraku ei moodusta avariitanklate hulk aga isegi mitte kümnendikku koguarvust. Ja veelkord: igapäevanõudlus kasvab kriisis hüppeliselt seoses ostupaanika ning ettevõtte ja korteriühistute ning eramajade generaatorite kütusevajadusega.
Lähtuda võiks siiski Soome praktikast, kus kriisiolukorras toimevõimet omavad tanklad asuvad ennekõike neis kohtades, kus on ka igapäevaelus suurim tarbimine. Teisisõnu, seal kontrollib riik kütusega kauplevate ettevõtete kriisiks valmis olekut, ja vajadusel sunnib või kohustab, aga mitte ei sõltuta ühe või teise ettevõtja heast tahtest ja/või missioonitundest. Põhimõte on lihtne: kütus peab olema sõja/kriisi/elektrikatkestuse ajal täpselt sama (kiiresti) kättesaadav kui rahulikul argipäeval, sest muidu kukub kõik, kogu ühiskond kokku.
Kokku kukutamise talumatu lihtsus
Praegu tekitab varude keskus Eestisse muide kriisipoodide võrgustikku. Eesmärk on muuta 2026. aasta lõpuks kriisikindlaks 110 toidu- ja esmatarvete kauplust üle kogu Eesti erinevates kettides.
Miinimumnõudena peavad nad olema kriisiolukorras avatud viis tundi ööpäevas ja hoidma sortimendis enamlevinud toidu- ja esmatarbekaupu. Juhul, kui poega samas hoones asub sularahaautomaat ja apteek, tuleb võimalusel generaatoritoitega katta ka nende hädatarvilik elektrivajadus.
Paraku ei tööta poodidegi generaatorid õhust ja armastusest. Kas peaksid müüjad vaheldumisi ise käima Tallinna paaris kriisitanklas kanistriga sabas seismas, või palgatakse tanklate kütusemahutite sisu röövideks relvastatud isikud, on praegu selgusetu.
Mis puudutab operatiivteenistusi ja kaitseväge siis ministeeriumites on kaua ringelnud tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu. Selle järgi peaks neid edaspidi varustama riiklik varude keskus 19 juba loodud eriotstarbelise tankla kaudu. Arutusel on ka Päästeameti volitamine, et nad veaksid kütust elutähtsatele objektidele. Aga kuna tegemist on aktsiisikaubaga, siis eeldaks taoline missioon veel eraldi bürokraatiat.
Vähemalt üks asi on kogu selle sasipuntra juures selge. Kütusekettide kasumid – nagu ka pankade omad – on meil valitsusringkondades pühad. Ja seetõttu pole kallist relvastust vaja meie peale kulutada ega sõda meie vastu välja kuulutada. Piisab suurematest elektrikatkestustest ja kõik kukub ise kokku. Kujutan ette, et millegi taolise korraldamine ei läheks maksma isegi ühe kaasaegse tanki hinda.
Muidugi elab minus veel õhkõrn lootus, et eelkirjeldatu ei vasta tegelikult tõele, ja varude keskuse kaardirakenduse jm sealt leitava info kaudu on loodud pettepilt vaenlase eksitamiseks.
Virkko Lepassalu
