2025. aasta suvi on Eesti toidutootmise jaoks kujunemas katsumuseks, mille mõju ulatub kaugemale kui lihtsalt “halb saagiaasta”. Pidev vihmasadu on muutnud põllud pehmeks ja läbimatuks. Heinatöö on paljudes kohtades katkenud, sööda kvaliteet kannatab, saagid seisavad vees või jäävad üldse saamata. Teraviljapõllud on hilinenud ja niisked. Kartulipõllud kui sümboolne ja praktiline osa Eesti toidulauast on osaliselt üle ujutatud ja hävimisohus.
Samas levib taas Aafrika seakatk. Tegemist on tõsise ja kiiresti leviva loomahaigusega, kuid oluline on rõhutada, et see ei kujuta ohtu inimese tervisele. Ometi on senine ametlik praktika järjekindel: katk farmis tähendab kõigi loomade hukkamist. Sageli hävitatakse ka liha, mis oleks pärast kuumtöötlemist täiesti ohutu ja sobilik tarbimiseks. Ehkki osa toodangust suunatakse konservideks kaitseväele või välisabiks Ukrainasse, ei jõua see toit Eesti inimeste toidulauale. Samal ajal täidavad poelettide liha- ja vorstitooted endiselt Poola, Taani ja Saksamaa päritolu kaubad.
On õigustatud küsimus: miks me hävitame omaenda toidu ajal, mil kogu Lääne maailm räägib üha enam varustuskindlusest, läbimõeldud tarbimisest ja toiduraiskamise vähendamisest? Miks peab Eesti inimene sööma välismaist toodangut olukorras, kus kohalik tooraine visatakse lihtsalt minema?
Meil on olemas põllumehed, tootjad, töötlejad ja tarbijad ehk kõik osapooled, et hoida toimivat toidusüsteemi. Aga järjest rohkem jääb mulje, et senised lahendused, olgu need haiguspuhangutele või ilmastikuoludele reageerimisel, lähtuvad kergemast, ent hävitavast teest. Selle asemel, et leida viise liha testimiseks, kuumtöötlemiseks ja tarbimiskõlblikuks muutmiseks, valitakse lihtsam lahendus: kõik tuleb hukata. Selle asemel, et pakkuda põllumeestele tuge keerulise ilmastikuaasta tõttu, vaadatakse vaikides pealt, kuidas varustusvõimekus kahaneb.
Toidujulgeolek ei ole pelgalt majandusküsimus, vaid see on rahvuslik julgeoleku teema. Kui loobume kodumaisest toidutootmisest, muutume vältimatult sõltuvaks välisturgudest ja globaalsetest ahelatest, mille stabiilsuses ei saa keegi kindel olla. Toidujulgeoleku tugevdamine tähendab aga vastupidist – kohaliku tootmise väärtustamist, olemasolevate ressursside maksimaalset kasutamist ja paindlike lahenduste leidmist.
2020. aastate alguses rõhutas riik, kui tähtis on toiduvaru igas kodus. COVID-19 kriis tõi selge sõnumi: peame olema valmis ootamatusteks, ja see valmistumine algab kõige esmavajalikumast ehk toidust. Juba siis tõsteti esile kodumaiste tootjate rolli ning vajadust tugevdada meie toidujulgeolekut.
Täna oleme olukorras, kus sellele teadmisele vaadatakse läbi sõrmede. Selle asemel, et olemasolevat liha kuumtöödelda, tagada selle ohutus ning jõudmine Eesti inimese toidulauale, valitakse hävitamine. Selle asemel, et toetada põllumehi raskes ilmastiku- ja majandusolukorras, vaadatakse vaikides pealt, kuidas tootmine hääbub.
Küsimus on lihtne: kui me oleme rahvale rääkinud, et toitu tuleb varuda ja oma varustuskindlust hoida, siis miks me nüüd seda teadlikult nõrgestame?
Tugev ja iseseisev riik ei hülga oma toidutootjat. Tugev riik ei raiska eluks vajalikku. Tark riik ei süvenda kriisi, vaid otsib lahendusi enne, kui on liiga hilja.
Pille-Riin Kahro
