Viimastel kuudel on teema eriti terav. Maksumaksjaid koormatakse erinevate maksutõusudega, nii ettevõtted kui ka palgasaajad maksavad oma töötasult tulumaksu, sotsiaalmaksu ja käibemaksu ning eeldus on, et need summad tagavad tervishoiu toimimise. Tegelikkuses aga peame vabatahtlikult koguma raha, et päästa laste elu.
Üliharuldase ja väga karmi geenihaigusega laste eluhoidvad ravimid maksavad sageli kümneid tuhandeid eurosid kuus, kuid Tervisekassa ei rahasta neid automaatselt. Pered seisavad silmitsi valikuga, kas otsida igapäevaselt võimalusi koguda raha või riskida, et vajalik ravi jääb saamata. Selle asemel pöördutakse heade algatuste poole, nagu jõulutunnelid ja heategevussaated, kus kogutakse raha vähihaigetele ja haruldaste haigustega lastele (vt. Eesti Lastefond).
Need kogumised pakuvad rohkem kui rahalist tuge, nad annavad lootust ja näitavad, kuidas kogukonna panus võib otseselt päästa lapse elu. Kaugel ei ole enam jõulutunnelite aeg, aga vajadus ja inimeste lahkus püsivad. See näitab selgelt, et kuigi riiklik süsteem peaks tagama kõigile lastele elupäästva ravi, on tegelikkus sageli see, et elanike endi lahkus ja kogukonna algatused täidavad lünki, mida bürokraatia ja rahapuudus jätavad.
Samal ajal kulutab Tervisekassa suuri summasid tegevustele, mis ei ole otseselt elupäästvad. 2024. aastal kulus Tervisekassa suvepäevadele 32 296 eurot, 2025. aastal aga juba 83 775 eurot. Need summad sisaldavad käibemaksu ja on võrreldavad väikese omavalitsuse eelarvega. Kontori üürihinnad on kõrged ning asutuse rahakasutus tekitab õigustatud küsimusi.
Tervisekassa seisab samal ajal rahapuuduse ees. 2024. aasta novembri lõpus oli rahaline puudujääk 5 miljonit eurot. 2024. aastal hüvitati eelarve puudujääk 167,6 miljoni euro ulatuses Tervisekassa reservidest. Samuti tehti 2020. aastal nimevahetus Haigekassalt Tervisekassaks, mille kulud ja mõttetus on paljude arvates küsitavad, praktilist muutust see ei toonud.
Kõik need näited näitavad, et Tervisekassa rahakasutus vajab tõsist läbivaatust. Inimeste annetused, eriti pärast traagilisi sündmusi nagu Slava Ukraina juhtum, kus Lehtme rahvalt raha välja pettis, näitavad kogukonna tohutut hoolivust ja vastutust. Kuid ei tohiks olla nii, et riigi kohustusi elupäästvate teenuste rahastamisel asendatakse vabatahtliku heategevusega.
Maksud, mida ettevõtted ja töötajad igakuiselt maksavad, peaksid tagama, et iga lapse eluhoidev ravi oleks kättesaadav ilma, et pered peaksid vabatahtlikult koguma sadu tuhandeid eurosid.
Tervisekassa vajab kiiret reformi, läbipaistvust ja tõelist vastutust. Inimeste lahkus ja soov aidata on hindamatu, kuid see ei tohiks katta süsteemi puudujääke. Iga kord, kui maksame maksu ja seejärel lisaks annetame, meenutame iseendale, et süsteem võib olla vigane, aga inimlikkus ei kao kunagi.
Pille-Riin Kahro
