Aastaid on erametsaomanikele lisatud kohustusi, sunniviisiliselt pandud nende mets looduskaitse alla, samal ajal neile midagi vastu andmata. On viimane aeg kehtestada raamistik, mis lõpetaks selle praktika. Mets vajab stabiilsust – mitte olukorda, kus täna on mets kaitse all, eile muudetakse see soodeks ja ülehomme vajatakse siiski palki. Mets ei saa olla poliitilise tuulelippude mänguväljak.
Idee järgi oleks 70% Eesti metsadest majandatavad ja 30% rangelt kaitstavad – see tähendab, et suuremas osas metsadest saab edasi tegeleda kasvatamise, uuendamise, raiumise ja istutamisega. Ülejäänud osa jääb looduskaitseliste eesmärkide alla: liigikaitse, vääriselupaigad, elurikkuse säilitamine. See ei ole “rohkem raiumist”, nagu mõned väidavad, vaid püüe taastada järjepidevus ja stabiilsus metsa eest hoolt kandmises.
Tuleb mõista, et metsa ei oma ainult suurkontsernid, vaid ka talunikud, väikemetsaomanikud ja pered, kelle jaoks mets on põlvkondadevaheline väärtus. Kujutage nüüd ette olukorda, kus selline pere on aastakümneid hooldanud oma metsa teadmisega, et see jääb nende lastele – ja siis võtab riik lihtsalt kätte ja paneb selle ala kaitse alla. Põlvkondade suurele tööle hetkega vesi peale lastud.
Viimaste uudiste valguses on selgunud, et noorendike hooldamise toetused vähenevad oluliselt. Selle valguses muutub metsaplaneerimise selgus ja stabiilsus veelgi olulisemaks. Kui toetusi ei tule, siis vähemalt olgu olemas püsivad reeglid. Tuletan meelde – RMK kuusetaimede ülejääk on hetkel 2,7 miljonit taime. See pole juhus ega „lihtsalt liiga palju kasvatatud taimi“, vaid otsene tagajärg ebastabiilsele metsapoliitikale. Kui istutatakse teadmisega, et järgmisel aastal võib sama mets sattuda kaitse alla või muutub taas reeglistik, siis ei ole võimalik tulevikku kavandada.
Miks see seaduseelnõu on oluline inimestele?
Töökohad jäävad maapiirkondadesse. Metsandussektor annab tööd tuhandetele inimestele väljaspool linnu. Majandus vajab stabiilsust. Metsanduse osakaal Eesti SKP-st on ligikaudu 4%. Kui sektor on pideva surve all, kahjustab see kogu majandust ja kohalikke kogukondi.
Looduskaitse ei kao. 30% kaitse all olevat metsa on Euroopa mõistes kõrge näitaja. See võimaldab tagada elurikkuse säilimise, puhkevõimalused ja süsiniku sidumise.
Väheneb konflikt. Ühiskonnas tekitavad määramatud piirangud ainult vastandumist. Selge piir aitab kaasa ühiskondlikule rahule.
Mõned saavad kogu aeg rünnata – miks see lubatud on?
Pean irooniliselt tõdema: osa looduskaitsjate lähenemises peegelduvad kohati sotsialistlikud jooned – kõik peab olema ühine, aga ainult üks grupp “teab, mis on õige”. Kui neil pole hästi, siis ei tohi ka teistel olla. Selline suhtumine peaks Eestis igaühes vähemalt kahtluse äratama, arvestades meie lähiminevikku.
Metsatööstus ja Riigimetsa Majandamise Keskus on viimastel aastatel pideva rünnaku all. Sektori töötajaid süüdistatakse valimatult, nende tegevust häbimärgistatakse ja neilt oodatakse pidevaid loobumisi. Miks on lubatud, et üks ühiskonnagrupp saab teisi järjepidevalt rünnata ilma tagajärgedeta? Milline muu valdkond peaks taluma pidevat halvustamist (sotsiaal)meedia, ametnike ja kampaaniate kaudu?
Vaja on mõistlikku tasakaalu
Mets ei ole ainult elupaik lendoravale. Mets on töökoht, kodukoht, kütteallikas ja osa meie identiteedist. Me vajame kaitset – jah. Aga vajame ka töökohti, elu maapiirkondades ja majanduslikku mõistlikkust. Seadus, mis sätestab selged piirid ja reeglid, on esimene tõsiseltvõetav katse seda tasakaalu luua.
Ja kui riik ei suuda pakkuda stabiilsust, pole ka mõtet imestada, miks kuusetaimed jäävad istutamata ja inimesed kolivad maalt ära.
Pille-Riin Kahro
