Mõtleva täiskasvanu jaoks on see tõepoolest nii. Aga laste puhul on asi pisut keerulisem, sest last tuleb esmalt ikka arendada (vt. „Lapse arendamine algab hällist“) ja abstraktne tekst ei pruugi seda eriti teha. Kuid tänapäeval ohutab inimest see, et suhtleme maailmaga palju ekraanide kaudu. Hakkab valitsema tajumine, mis aga täiskasvanule psüühiliselt lihtne – ülekaalus just loomariigis.
Sestap on tähtis, millal ja mida lugeda. Üle 70 aasta tagasi tahtsin ühes väikeses külaraamatukogus kõik raamatud läbi lugeda. Aga jõulukuul esines ETVs keegi, kes olevat viimasel aastal lugenud üle 400 raamatu, mida ta vaimsuses ma ei tajunud. Või tuli ta selleks välja, et endale tähelepanu tõmmata. See on tänapäeval ju kõige tähtsam! Omal ajal lugesin 25 aastaga Tartu, Tallinna ja Moskva raamatukogudes palju teaduslikku kirjandust, mis ka näost välja ei paista (hm!). Kuulates tänaste kasvatusprofessorite ilukõnet, saan aga muiata…
Samas olen viimastel aastakümnetel leidnud kasvõi Tõrva raamatukogus üha uusi raamatuid, mis annavad värsket infot maailma kohta – avavad silmi ja mõtteid. Isegi üle 100 aasta tagasi kirjutatud-dikteeritud Adolf Hitleri „Mein Kampf“ (Minu võitlus) 1. osa (autori noorpõlv kuni poliitikasse minekuni) oli loetav, 2. osa mitte. Keeruliste rahvuste vaheliste suhete najal Austria-Ungari keisririigis kujunes tal ju oma nö rahvusteooria. Elu alates 15. eluaastast (pärast vanemate surma) pani samas aluse ta realistlikule argielu mõistmisele – inimene Suure Looduse osana. Kuid ärgem unustagem inimese muutumist võimu juures!
Margus Lepa tõlkes jõudis Hitleri-raamat eesti keelde tänu kallite autoriõiguste lõppemisele ühes Müncheni kirjastuses 2016. aastal. Aga kui palju on olnud maailmas „varjul“ just ideoloogilistel põhjustel. Kui Jeltsin kuulutas kompartei Venemaa 1991 keelatuks, siis avati ajutiselt ka salajased arhiivid. Tänu Stalini-aegsele poliitbüroo arhiivile on meil lugeda Moskva ajaloolase Jelena Zubkova hea ülevaade Baltikumi sovetiseerimisest 1939-1953. Lugegem, sest siiani levivad meil müüdid nagu oleks Karotamm, Vares jt midagi saanud teisiti teha. Sama Vladimir Pooli vahendatud Pätsi ja Laidoneri elu ja saatuse kohta (alates juulist 1941). Just NKVDs tehtud ülekuulamisprotokollide alusel on Päts mulle küll me suurim riigimees läbi kogu iseseisvusaja, mis oleks juba omaette jutt…
„Tõlgina idas“ (2023) on Liivimaalt pärit baltisakslase raamat muljetest (vene keele oskajana) idarindel, kus venelased võtsid 1941 sakslasi (okupandid ju!) vastu täiesti sõbralikult, sest külades anti neile tagasi talud maade-loomadega – kaotati ca 10 aastat tagasi loodud kolhoosid. Ka sõja-aja toidunorme täideti seal hästi. Ja ei mingeid partisane oma külas. Olukord muutus, kui Punaarmee alustas 1943 vastupealetungi – mis saab edasi? Loodus on andnud inimesele ju elutahte.
Või võtame Walter Isaacsoni raamatu kurikuulsast Elon Muskist, mis avab suurepäraselt tema kommertsliku ettevõtluse jõhkra iseloomu. Kuna uus USA president võttis selle mutimiljardäri oma nõuandjaks, siis tasub seda üle 700-leheküljelist raamatut lugeda küll, et mõelda kasvõi meie tuleviku peale.
Keda aga huvitavad perekondlikud inimsuhted, võib laenutada iraani-pärsia autori raamatu „Käsikäes iseendaga“(2024). Üliraske lugu tütarlapse saamisest täiskasvanuks, pärast seda kui ema oli ta 5-aastasena koos kolmese ja aastase vennaga saatnud sõja eest Euroopasse – esmalt Saksamaale, edasi Rootsi. Aga emaga kohtumine toimus alles 23 aastat hiljem… Keeruline lugu, jälle tõsielust.
Kuni käib mõttetu sõda, mingem taas Hitleri aega. Väga keeruline oli lugeda Poola vastupanuvõitleja Witold Pilecki raamatut „Raport Auschwitzist“ (2024). Autor läks sisuliselt ise sellesse surmalaagrisse, et näha seda seestpoolt – õudusi, mis pandi toime põhiliselt juutide kallal. Kes suudab – lugegu! Raamatu autoril õnnestus küll laagrist põgeneda, kuid stalinlikus Poolas hukati ta „agendina“ 1948. Masendav saatus… Päris tänapäevast on aga ühe briti raamat „Elada. Võidelda. Ellu jääda“ (2024). Autor kutsuti elukutselise sõjaväe instruktorina 2017 Ukraina armeed koolitama; sattus aga 2022 Aasovi lähistel vangi ja elas üle tänapäeva piinamised DRV (Donetski Rahvavabariik) julgeolekuorganite vanglates. Me oleme 21. sajandil tõesti hulluks läinud. Õnneks jäi autor ellu ja vahetati poole aasta pärast vangina välja. Vähemalt õnnelik lõpp ka raamatul…
Kuid lugegem ise (talv ju) – nii arendame-kontrollime oma vaimsust, kõlblust ja tundeid – kas oleme ise ikka veel INIMESED? Aastavahetuse „etendus“ ETVs näitas, et koos inimliku mõtlemisvõimega on languses ka KÕLBLUS. Imestada pole midagi, sest Eesti koolist on kasvatuslikud (pedagoogilised) põhimõtted ju välja visatud ja nii võib tulemusi näha juba täiskasvanute tegevuses… Lugesin äsja ka raamatukokku jõudnud Aleksei Navalnõi memuaare – suhete-mõtlemise keerukusest taas me planeedil. Ja ärgem unusta Rein Taagepera memuaare, kes vaatleb maailma mõtlejana sügavuti. Näib, et Stalini võimusüsteemi keerukust ei mõistnud temagi. Siin on süvaasjatundjad hoopis tänased putinlased…
Peep Leppik, üha vananev maakoolmeister
