Inimese evolutsiooniline areng on kulgenud läbi sadade miljonite aastate – kui piirduda vaid imetajategagi, kelle hulka me kuulume. See kõik on toimunud Looduses valitsevate seaduste järgi, millest targemaid-ausamaid maailmas pole, ikka täiuslikkuse ja arukuse suunas.
Maailmas kaua elanud inimene võib veel märgata, et areng kulgeb vastuolude ületamisega (oluline arengupsühholoogiline põhimõte laste arendamisel!). Jõudnud nö heaoluühiskonda, muutub vastuolude ületamine „targal inimesel“ üha keerulisemaks, sest toimib veel jõuökonoomia instinkt ja jäljendamine, mis just loomariigi arengus olulised (ka mõtlejatel).
Arukuse (intelligentsuse) probleemist 20.- 21. sajandil
Kui 1879. aastal sündis teaduslik psühholoogia, siis hakkasid teadlasi huvitama just mälu ja arukuse (intelligentsuse) probleemid. Neile, kes kirglikult kinnitavad, et „viimasel ajal on maailmas kõik muutunud“, soovitan tutvuda 19. sajandi lõpu mälu-uuringutega (H. Ebbinghaus), mis „kehtivad“ siiani, sest inimene psüühilise olendina ei muutu ju kiiresti.
Üle saja aasta tagasi alanud arukuse uuringud läbisid keerulise tee teaduslike meetoditeni. Olles määranud üle 30 aasta tagasi sadade vanema astme õpilaste IQ, sain ka teada, et veel 20. sajandi lõpukümnenditel toimis nn J. R. Flynn´i efekt – inimeste IQ tõusis aja jooksul pisut (ka akadeemik Jüri Alliku vihjed). Kuid 2013. aastal lõhkes meil pomm, sest ühes Tartu ülikooli psühholoogia instituudis juhendatud IQ-uuringus selgus, et 2001-2012 langes ligi 1400 uuritud eesti gümnaasiumilõpetajate arukus ca 8 (!) standartpunkti. Jüri Allik oli sellele ohule juba varem tähelepanu juhtinud.
Allakäik on märgatav ka teaduslike mõõtmisteta
Pärast jaanipäeva avaldas Eesti rahvusringhääling (ERR), et Taanis võeti vastu otsus kariloomade gaasiheidete maksustamiseks – absurd! Paar päeva hiljem teatati, et üks 15-aastane eesti koolilaps on pöördunud kohtusse põlevkiviõli tehase ehitamise peatamiseks Virumaal (siin tekib võrdlus ühe haiglase rootsi koolitüdrukuga). Tuttav jurist väitis, et selles vanuses lapsel sellist õigust pole, vast mõne täiskasvanu toel.
Jah, lapsele võib mõne rumaluse andestada, aga täiskasvanule? Palaval juulipäeval rääkis Vikerraadios üks meie kultuuritugi filmide näitamisest vabas õhus. Nagu mitmed meie kaasmaalased pöördus ta „inspiratsiooni“ saamiseks ikka Ameerikasse. Seal näidatavat suvel filme ka surnuaedades (kalmistu haudade vahel), võiks proovida…
Rumaluse kõrval kerkivad siin üles ka kõlbelised probleemid – enesekesksuses me ei taha (ei oska) enam arvestada teiste inimestega. Tähtis on teiste hulgas vaid välja paista – värvida juuksed kolmevärviliseks ja tätoveerin keha – mõtlemisvõimele ju loota ei söanda. Kuid oi-oi! – igal inimesel olevat õigus teha oma kehaga, mis talle meeldib!
Aga ainult omas kodus! Teistega arvestamine on ürgne Looduse nõue juba karjadena elavatel loomadelgi. Vastasel juhul ei jää see isend ja liik Maal püsima. Seda on näidanud ka inimkonna ajalugu… Kariloomadel võib täheldada, et juhtloomad pole füüsiliselt tihti kõige tugevamad vaid on nutikad, jõudu rakendavad hoopis abilised (dominandid). Tehisarugi on vaid tarkadele.
Vaimsuse langus inimeste juures on toonud juhtideks sageli nn ilukõnelejaid (kuldsuid), kel meeldib end (ka Eestit) vaid kiita-imetleda. Kunstigi on hakatud tajumise asemel seletama ilukõnedega (näiteks Konrad Mäe maale).
Kuldsuude sõnadest lähtumine viib hukatusse. Võtame või selle, mis puudutab rohepööret. On alanud meie maatootmise (põllud, kariloomad, metsad jne) ning energeetika pahupidi pööramine. Soovitan lugejal teha paus ja vaadata arvuti vahendusel ära brittide uus (2024) dokfilm „Kliimafilm: külm tõde“ – lüüa see nimi arvutisse. Ingliskeelsel filmil on head eestikeelsed subtiitrid ja paneb mõtlemise tööle!
Nii lihtne on levitada „uusi“ teooriaid-väljamõeldisi!
Ise vaatasin filmi isegi mitu korda, sest probleemi keerukus vajab deduktiivset mõtlemist – mitmete seoste loomist erinevate teaduslike faktide-põhjenduste vahel. Üha leviv induktiivne ja algoritmiline „mõtlemine“ lähtub üksikjuhtudest ja skeemidest – lihtsustab kogu elu. Näiliselt ongi 21. sajandil tormiline areng toimunud tänu internetile – kõigil on võimalik oma „originaalseid-innovaatilisi ideid“ levitada.
Just USA avalikust koolist alguse saanud „õpetamise mudel“ – laps on isiksus, kes ISE otsustab, mida, kuipalju ja mismoodi õppida, – andis surmahoobi laste arengule koolis ja enne kooli. Enamikule vanematestki on see lähenemine ilus-uudne, inimlik ja kaasaegne – kõik märkavad just välist. Ehkki aatriumitega kallites-ilusates koolimajade pole tõsist õppetööd võimalik teha.
„Kliimafilm: külm tõde“ näitab, kuidas RAHA ja lihtsate „tõdede“ kaudu võib inimesi hullutada. Kooli allakäik on muide toimunud täpselt samade mustrite (kui kasutada moesõna) järgi. Isegi 21. sajandil on lihtne pöörata selg Suurele Loodusele oma seadustega, mis vajavad deduktiivset lähenemist. Üks põlvkond on seda teed juba läinud.
Ignar Fjuk märkis hiljuti ETV-s, et poliitikud on alates 2010. aastast langenud nö harju keskmiste hulka. Ärme siis imesta, et üks tänane tipp-poliitik ütles sel suvel isegi kaks korda, et Rail Balticu rahastamisega pole meil mingeid probleeme – turupõhine kasumit (!?) teeniv ettevõte tuleb toime (võtab pangast laenu jne.). Eriti hea olevat siis ka Euroopast sõjatehnikat vedada-?
Kui tooksime kasvõi kümme pikka ešeloni sõjakraami, siis on me väike Eesti seda täis… Aga mida me edasi veame, pealegi kasumlikult? Paari aasta eest väideti, et Eesti ostab Lõuna-Koreast 200 soomustransportööri (200 miljoni eest!). Kui nii, siis toome vanarauda, sest 21. sajandi sõda on elektroonilis-tehnoloogiline. Vaid Ukrainas, kus rinde pikkus ligi 3000 (!) km, võiks neist abi olla. Aga Eesti! – me oleme ju pisike!
Või sadade betoonpunkrite kavandamine Kagu-Eestisse. Valmides on vastasel nende koordinaadid peagi täpselt teada ja… Kes maksab! Sõda ise on riikidevaheliste suhete korraldamisel mõtlemist täiesti välistav.
Juuli lõpus algasid meedias arutelud, miks on Eestis kõik nii kallis. Poliitikud ajavad keerulist ilujuttu „kätte jõudnud põhjast ja sügisel algavast tõusust…“ Aga mõtlejad (neid veel on) – kõik taandub ELEKTRI hinnale!
Üle hulga aja ostsin ühe piruka (uudse, Fazeri toote), sest Eesti kondiitritooteid ei suuda ma enam osta. Mõistagi, Soomes on elekter kohati kuni kümme (!) korda odavam, kui meil. Aga hullem on ees – selle kõige tagajärg. Viimaste valimiste ajal teatas ERR, et 96 tuhat (!) Eesti kodanikku elab välismaal, kuid valimisõigust kasutas mõnisada. Need sada tuhat on Eestile kadunud; kui elektrihind ei lange, siis kaob tootmine ja…
Või miks enamus pakutud lahendusi on kallid, kellele see on kasulik? Välisfirmadele? Ehitagem tuulikud merre (nagu Eestis poleks maad). Soovime isegi aatomielektrijaama. Siis peaksime ostma sisse tehnoloogiad, materjalid, ehitajad, toorme, algul ka teeninduse jne. Soomlastegi 50-aastane kogemus tuumajaamadega on väärt. Saaksime küll energiat, kuid eestlane ei suudaks selle eest (tootmises eriti) ju maksta ja palju meid siis veel jäänud on…
Lähtugem ikka ja jälle inimesest! Hiljuti küsis üks hea tuttav minult üsna kavala näoga – mis on sul elus olnud kõige tähtsam? 83-aastaselt vanamehelt sobib nii küsida küll. Valmistasin talle pettumuse. Ta sihtis vist vaimutööle, sest teadis, et just viimased teaduspõhised raamatud (ca 700 lk) andsin välja oma raha eest – tasuta – küll meie inimestele. Tähtsaimaks pidasin hoopis oma kodu ja peret!
Peep Leppik,
vana teadlasest maakoolmeister
August 2024
