Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri vaatleb oma sotsiaalmeediapostituses meie kunagisi lootusi ja nüüdset karmi reaalsust.
“1990. aastatel tundus nii riigi- kui kirikuelus, et kõik saab minna vaid paremaks. Olime tagasi saanud oma riigi ja asusime seda entusiastlikult üles ehitama. Ateistliku režiimi surve alt oli vabaks saanud kirik.
Rahvusvaheliselt räägiti ajaloo lõpust (s.t inimkonna arengu jõudmisest sihtpunkti), oikumeenilistes suhetes tundus, et kirikutevahelise osaduse taastamine on käeulatuses – kohe-kohe taastub roomakatoliku ja ortodoksi kirikute vaheline ühtsus ning ka luterlased, anglikaanid jt reformatsioonis tekkinud kirikud astuvad katoliiklastega osadusse.
Oli igati lootusküllane ja optimistlikult tulevikku vaatav aeg. Tänaseks ei ole neist lootustest enam midagi alles.
Euroopa Liit on muutunud Nõukogude Liidu sarnaseks ideoloogiliseks käsumajanduslikuks monstrumiks, mis tallab maha vabadusi ja liiduvabariikide suveräänsust. Ida ja Lääne vahel on väga pingelised suhted, räägitakse koguni tuumasõja võimalusest.
Kirikuid lõhestab LGBT-ideoloogia ning pinged progressivismi ja traditsionalismi vahel. Euroopa protestantlikud suurkirikud on langenud ära piibellikust usust, kuid ka katoliku kiriku kõige kõrgemas hierarhias edendatakse vaateid, mis kiriku formaalse õpetuse järgi on hereetilised.
Kõigest mõnekümne aastaga on üheksakümnendate lootused ja ootused minema pühitud. Nii kiriku- kui ühiskonnaelus on tunda surutist. Võimukandjad on kaitsepositsioonil, ent jätkavad oma ideoloogilise programmi elluviimist, arvestamata kriitiliste häältega.
Me oleme pigem 1968. aastas (Praha kevade lämmatamine) kui 1986. aastas (perestroika, Hirvepargi jne eelõhtu). Mõistagi ei ole ükski ajalooline paralleel täielik. Kuid siiski – pimedus tungib peale.
Lohutab vaid teadmine, et kõige pimedam on enne koitu.”
