Teisipäeval tuli rida kuumi uudised. Alustuseks Eestist: “Laulu- ja tantsupidu algab 30-kraadise suvekuumusega.” (BNS). Ja siis laiast maailmast: “Hispaania keskmine õhutemperatuur oli juunis rekordiline 23,6 kraadi”, “ÜRO: maailmal tuleb õppida elama kuumalainetega” ja “Meteoroloogiateenistus: Inglismaal oli mõõtmisajaloo kuumim juuni.”
Alustuseks: inimesed, vaadake, milline oli meie juuni! Jahe, sajune ja vinduv. Olgu britid ja hispaanlased rahul, nad said oma suve juba ammu kätte, meile lubatakse seda alles südasuveks. BNS kirjutab nimelt: “Keskkonnaagentuuri ilmaprognoosi järgi on juuli alguses ja keskel lootust kuivale ilmale, päris kuu lõpus võivad aga õhusooja maksimumid kerkida üle 27 kraadi.” Võib eeldada, et Maa põlemasüttimine Eestist küll ei alga.
Kliima on muutunud, seda ei saa eitada. Eitada saab aga seda, et need muutused on ainult inimtekkelised. Inimene on kliimat mõjutanud, aga “põhitöö” on ikkagi teinud looduslikud kliimamuutused ja sinna ei saa me midagi parata.
Kui mina 1970. aastatel koolis käisin, siis räägitigi sellest, et Eesti paraskontinentaalne kliima hakkab merelisemaks muutuma, seniste talvekülmade ja suvekuumade asemele tulevad pehmemad talved ja jahedamad suved. Nii ongi läinud.
Sotsiaalmeedias on aegajalt ilmunud selgitused (pilt artikli lõpus), mille sisu on järgmine: kui 30-40 aastat tagasi märgiti 28-30-kraadilist suvekuuma ilmakaartidel helerohelise ehk normaalse värviga, siis nüüd on sama temperatuur ära märgitud tumepunase katastroofivärviga. Temperatuur on sama, suhtumine teine.
Olin 1980. aastatel lõpus kolhoosis väikebussi peal ja kuna ambulatooriumi auto oli rikkis, saadeti mind arstidega visiite tegema. Siis oli väljas 33-35 kraadi palavust ja sõitu oli palju, vanemad inimesed tundsid ennast sellises leitsakus halvasti. Aga siis oli üle 30 palavus südasuvel tavaline. Nagu oli tavaline 35 kraadi talvekülma – mäletan, et suur LAZ-buss ei hakanud hommikul kohalt liikumagi, õlid mootoris, käigukastis ja tagasillas oli külmaga nii paksud.
Tahan sellega öelda seda, et 30 kraadi polnud 30-40 aastat tagasi Eesti sugugi haruldane, nii soojakraadid suvel kui külmakraadid talvel. Nüüd aga on kliimahüsteeria viinud selleni, nagu kirjutas Maaleht, et 25 kraadi on juba “kuumalaine”. Inimesed, kes pole varasemaid aegu näinud, usuvadki seda.
Just nooremad põlvkonnad võiksid mõelda selle peale, kas ikka tasub uskuda neid hundijutte Maa ülekuumenemisest. Kliima on muutunud, see on tõsi, aga see on nii, nagu olnud aastasadu ja -tuhandeid – ikka tuleb ette soojenemisi ja külmenemisi. Täna aga serveeritakse seda inimtekkelise katastroofina.
Kliimahüsteeria oli suur kampaania, mis hakkab juba raugema. Kusagil 1990. aastatel juba oli selline paanika, mis nüüdseks on vaibunud. Tollal väideti, et inimtekkeliste kasvuhoonegaaside tõttu on pooluste kohal osooniaugud ehk Maad kaitsev osoonikiht on sedavõrd õhukeseks “kulunud”, et tappev ultraviolettkiirgus pääseb sealt läbi. Nüüd enam sellest ei räägita.
Kliimapaanika on tehislik, tal on juba religiooni tunnused ehk dogmatism, andunud jüngrite mass, keeld dogmades kahelda ja karistus selle eest ehk ristilöömine. Ometigi lastakse kogu maailmas kliimahullust juba lõdvemaks, sest kliimameetmetega pingutati sama hullusti üle, nagu nõukogude ajal Gorbatšovi alkoholivastase võitlusega. Kunagisel kliimaiidolil Greta Thunbergil paneb Saksa, Briti, Rootsi ja veel paljude maade nüüd juba käed raudu.
Paljud noored on lasknud ennast ära lollitada juttudega, et päikese- ja tuuleenergia on odav ja puhas. Kuigi võib tunduda, et päike ja tuul on tasuta käes, on nendele rajatud energeetika siiski tööstus, eriti tuulepargid. Kliimateadlikke noori peaks väga hoiatama tuulikute (ja päikesepaneelide) suhteliselt lühike tööiga, aga samas on nende juures kasutatud ohtralt materjale, mida on tänapäeval raske kui mitte võimatu utiliseeerida. Koormame Maa taas üle plastikuga vol 2?
Ma ei kutsu noori üles kliimamuutustesse mitte uskuma. Ma kutsun üles suhtuma kriitiliselt sellesse kliimainfosse, millega meid päevast päeva üle valatakse. Tänapäeval on võimalik endalgi sõltumatutest allikatest kontrollida seda, et kas Antarktika ja Gröönimaa jääkilp ikka on nii ära sulanud, kui räägitakse. Lõunamaades aga on kuum ilm tavaline – ega ilmaasjata seal ajalooliselt siestat peeta, mis tähendab elu soikumist kuumal pärastlõunal kuni jahedama õhtuni.
Sest kliimavõitlus on kampaania ja kampaaniates võimendatakse kõike üle, et inimesi kaasa tõmmata, kasvõi hirmuga. Ja nüüd käib eriti räige hirmutamine. Inimkond elab edasi, me ei kao kuhugi ja ärge laske hüsteerikutel enda elu mõjutada. Te ei pea elama kliimakatastroofi hirmus, jäägu see Hollywoodi filmidesse, kus on selle koht, sest Maal on kõik endiselt normaalne.
Jüri Kukk, toimetaja
