Kui Kaja Kallas astus president Kersti Kaljulaidi protežeerimise all peaministri ametisse, reklaamiti “päikesetõusuvalitsust” kui naiste kabinetti. Juba siis hoiatasid mõnedki naispoliitikud (ja sugugi mitte rahvuskonservatiivsed), et ministrite soole rõhuda nii väga ei maksa, sest kui tuleb poliitiline põrumine, siis on see just naiste põrumine. Nii ongi läinud.
Ei saa muidugi väita, et naised ei oska valitseda, kuid võib öelda, et nad ei valitse meestest paremini ega ka halvemini. Igatahes sooline esiletõstmine ei ole kuidagi põhjendatud, kõik ministrid, soost sõltumata, on oma heade ja vigadega.
Ilmselt ei saa keegi väita, et Kaja Kallas oleks edukalt valitsenud. “Tänu” Ukraina sõjale sai ta küll “sõjaprintsessi” kaheldava tiitli, rahvusvahelise tuntuse ja sooja eurokoha, kuid majanduses ja sisepoliitikas kukkus ta täielikult läbi. Ilmselt ei saa edaspidi niipea ükski naine “igaks juhuks” peaministri (ega ka presidendi) ametit, sest Kaja Kallase ja Kersti Kaljulaidi valitsusaastad olid destruktiivsed ja konfliktiderohked.
Kui vaadata Kristen Michali valitsust, siis pilt on troostitu. Mehed on selles selged äpardused, nagu Jürgen Ligi, Margus Tsahkna, Vladimir Svet, Erkki Keldo ja teised. Kuid ka naised on üdini hävituslikud.
Haridusminister Kristina Kallas hoolitseb ilmselgelt selle eest, et eestlastele jääksid vaid kannel ja pastlad – tema ajal lõimitakse eestlasi võõraste külge, mitte võõraid eestlaste juurde. Kallase aeg jääb meelde maakoolide massisulgemisega.
Kliimaminister Yoko Alender on see, kes hävitab Eesti majandust rohepöördega. Tema hiljutine osalemine COP29 kliimakonverentsil oli justkui näide tühikargamisest, sest see konverents ei andnud maailmale mitte midagi.
Signe Riisalo ja Liisa Pakosta on nn uusväärtuste sissetoojad, soo- ja muude tagurlike ideoloogiate arendajad. Riisalo sotsiaalkaitseministrina jääb meelde sellega, et tema ajal kadus sotsiaalne kaitstus nii kodus olevatel emadel, lastega peredel kui ka kõigil neil ühiskonnagruppidel, kes elule on jalgu jäämas. Seevastu pedofiilidel on elu paranemas, neile antakse ühe seaduseelnõuga koguni amnestiat.
Riina Sikkuti terviseministriks olles jääb arstiabi üha kättesaamatumaks, sealhulgas visiiditasude tõstmise kaudu. Kultuuriminister Heidy Purga käe all karjuvad isegi vasakliberaalset režiimi alati toetanud näitlejad sellest, kuidas leiba lauale ei jätku. Piret Hartman kohta ei oska lihtsalt midagi öelda, tema tegevus erinevate ministritena on olnud hall ja elukauge.
Võib-olla on need naised sattunud valitsema liiga valel ajal, aga meelde jäävad nad küll väga valede otsuste kaudu. Enamik neist on ideoloogilised naiskomissarid, kes edendavad marksistlikke väärtusi ja aitavad traditsioonilist Eesti ühiskonda hävitada.
Nagu kunagi hoiatatigi – pseudoliberaalsete ja vasakpoolsete naiste valitsemise ajast jääb paremal juhul kehv mulje.
Uued Uudised
