Eesti valitsuse liikmed pole küll enam esmases nooruses, kuid mõistust pole neil ometigi lisandunud – lahjast bakalaureusest läbi flaierijagaja ameti kohe ministriteks tõusnutelt ei maksa midagi konstruktiivset oodatagi. Vaatleme neid läbi mõnede probleemide.
Nad lubavad võidelda Ukraina lõpliku võidu ja Venemaa põlvilisurumiseni, muidugi mitte ise, nad võitlevad viimase kui ukrainlaseni ja peavad rahujuttu Putini agendaks, kuigi BNS just kirjutab, et “NATO peasekretär Mark Rutte korraldab järgmisel kolmapäeval Brüsselis tippametnike kitsas ringis kohtumise, et arutada võimalikku relvarahu Ukrainas.”
Nad ei kujuta ettegi, mida sõda nii Eestile kui eestlastele kaasa tuua võib ja kuigi mõnigi reformierakondlane väidab ennast Ukraina rindel käinud olevat, ei taha nad sõda Eestist eemale hoida, vaid tahavad just sõdida.
Võib-olla usuvad nad kindlalt, et NATO liitlased kaitsevad meid kummis rinnaga ja Venemaa ei julge seda nähes sõda alustada, igal juhul klähvivad nad nagu chihuahuad karu peale, mõtlemata sellele, et Venemaa on alati julenud sõdu alustada, see on neil veres.
Nad on kaasa läinud kliimavõitlusega, kusjuures neile pole vaja ei rohepöörde võimalike tagajärgede analüüse ega rahva arvamust selle kohta – käsk on tulnud täitmiseks. Nad isegi ei arutle selle üle, kas kliimamuutustes on inimene süüdi või on selles ka loodusel oma osa – nad kägistavad kõigepealt inimkonda. Nad ütlevad, et usaldavad teadlasi, mõtlemata, et ka Hiina, Venemaa, Põhja-Korea ja Iraani ohtlike võimekuste taga on teadlased ning Lääne päritolu ei tee kedagi õilsamaks.
Nad loovad “puhast” energeetika isegi siis, kui selleks pole veel vajalikke tehnoloogiaid ja pole teada, kas tulebki, aga lasevad juba piltlikult ka vana kaevu rooja täis. Neis pole kübetki ettevaatust võimalike eksimuste suhtes, nad on fanaatiliselt kindlad, et tulevik kuulub tuulele ja päikesele ega hooli sellestki, kas tuulepargid ja päikesepaneelipõllud inimeste tervise ohtlikud pole.
Nad loovad majandust, mis on rajatud maksulaekumistele, mõtlemata sellele, et inimesi ja ettevõtlust rahast tühjaks pumbates ei ole nondel enam võimekust uusi väärtusi luua. Nad on loonud äraspidise majandusmudeli ja on meeletult kindlad, et see hakkab tööle ja nemad lõikavad loorbereid. Isegi majanduse kollaps ei veena neid selles, et valitud tee on vale.
Nad hävitavad eesti inimeste kodumaad, traditsioone ja elulaadi, vedades sisse võõrad – nad usuvad, et palju väga erinevaid inimesi saavad olema üks ühine perekond, kuigi palju sõdasid (juudid vs araablased, venelased vs ukrainlased, moslemid-šiiiidid vs sunnimoslemid) käivad just suurte erinevuste tõttu. Aga nad hävitavad eestlaste kaevuteed, külatanumad, emakeele ja isamaa, et võõrastel oleks hea.
Nad on enamasti heteroseksuaalsed, meespoliitikud jälestavad mõtet teise mehe käest oma püksis, ilmselt ei taha ükski isa, et tema kaunis tütar laseks ennast poisiks ümber lõigata, naised ei taha oma tualettruumi mehi, kes väidavad ennast naisena tundvat – aga nad on omaks võtnud kohustusliku homoagenda ja sooideoloogia ning levitavad seda agaralt, rappides samal ajal normaalset perekonda, milles on isa, ema ja lapsed.
Nad tahavad olla riigimehed, aga kuulavad suuri ülemusi Brüsselis, sest tunnevad ennast pisikestena ja kuidas pisike ikka suurt ja tarka eirata tohib. Nad ei oska ise riiki juhtida ja on tänulikud, et direktiivid tulevad ja nende kaudu saab omaenda saamatust justkui asjalikkuseks keerata. Nad peavad rahvast oma alamateks, põlgavad teda ega suuda seetõttu kunagi näha, kui palju teevad nad inimestele oma otsustega haiget. Neile on võõras vastutustunne, empaatia, südametunnistuspiinad, isegi sõna “sallivus” on suutnud nad muuta vihkamise sünonüümiks.
Nad on alenderid, tsahknad, michalid, igat masti kallased, riisalod, tarod, keldod, võrklaevad, ligid ja ei tea kes veel, kuid nad ei vääri isegi suurt tähe nime alguses.
Uued Uudised
Lisatud kommentaarid sotsiaalmeediast.
“Mõnda aega tagasi oli teles film NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmetest, teemaks see, kuidas ateistlikud kommunistid kasutasid 1970.-1980. aastatel oma isiklike probleemide lahendamiseks ka sensitiivide ja imeravitsejate abi.
Filmis tundusid need hilises keskeas mehed isegi sümpaatsetena: nad selgitasid abikaasale alandlikult, miks õigel ajal lõunasöögile ei jõudnud, kuulasid ägisedes masseerija või ravitseja nõuandeid, mis tundusid neile vastumeelsetena, kuid mida nad ometigi täitsid, jne. Mõte on selles, et ka võimupoliikud võivad olmetasandil toredate inimestena tunduda, aga riiklikus poliitikas võivad nad suuri sigadusi teha, mis hävitavad rahva normaalse elu.”
“Praeguse valitsusega Eesti NordPooli elektribörsilt ei lahku, selle välistas juba Kaja Kallas. Võimul on ju sulased, mitte peremehed: kui nad on mingi asjaga liitunud, siis nad jätkavad igal juhul, sest tahavad olla koos teistega ka siis, kui see kasulik pole. Neil ei ole lihtsalt kompetentsi ja tahtmist hakata ise asju korraldama, neile on lihtsam, kui kõik nende eest ära tehakse. Neid endid tagajärjed ei puuduta, ikka ainult rahvast.”
