Läänemaailma praeguse allakäigu üheks põhjuseks peetakse seda, et riikide, ühenduste ja maailmaorganisatsioonide etteotsa on saanud 1960.-1970. aastatel Vietnami sõjast ajendatud (hipi-, seks- ja muude) revolutsioonide protestides poliitilist karjääri alustanud elukutselised revolutsionäärid, kes pole kunagi teinud tootvat tööd ega juhtinud väärtuste loomist ning sageli peretki loonud, küll aga on suutnud isegi marksistidena kokku sahkerdada märkimisväärse jõukuse, mis annab neile oma tegudeks materiaalse vabaduse.
Nüüd on neile peale sirgumas uus noorte põlvkonda kliimavõitlejaid, loomakaitsjaid, keskkonnakaitsjaid, seksuaalsete vähemuste aktiviste, kes võitlevad “pühade asjade” eest peamiselt mugavustsoonist ja enamasti riikliku ideoloogia kaitse all ning on seetõttu eriti agressiivsed ja sallimatud. Neist saab uus “revolutsiooniline eliit”.
ERR on avaldanud artikli “Kertu Birgit Anton: nõrga kliimaseaduse korral näeme kohtus”. Tegu on uue põlvkonna aktivistiga, kes kaebavad kohtusse kõike ja kõiki – Suurbritannias on sellised kaevanud kohtusse isegi oma vanemad, kes lasid neil sellesse “ülekuumenevasse maailma” sündida.
Sellist inimest pole mõtet reklaamida, teda iseloomustab hästi rahvuskonservatiiv Urmas Reitelmann: “Tüüpiline näide parasiidist, kes arvab, et on leidnud endale igavese hästitasustatud karjäärimudeli. Väita midagi idiootset “inimtekkelisest” kliimamuutusest ja asuda “kaitsma” kliima huve, mida see ise mõistetavatel põhjustel kaitsta ei saa, ei peaks ühegi tervemõistuselise kohtuniku lauale jõudma mitte iial. Küll aga võiks kohus suunata sõgeda aktivisti sundkorras kordama põhikooli loodusõpetuse programmi.”
Sellise põlvkonna probleemid on jõudnud igale elualale. Loo jätkuks sobib vastavasisuline laiendus “lumehelbekeste” põlvkonnast, kes on hirmul ja rahutu, võimeline nii agressiivseks tegutsemiseks kui ka hüsteeriliseks halamiseks. Üks näide on riigikogulane Hannah Lahe, kes on üheaegselt agressiivne kliimafanaatik, kuid samas on meediale tunnistanud oma vaimset ülepinget.
Kolmapäeval avaldas BNS uudise: “Küsitlus: kümnest leedulasest seitse ei kavatse riigikaitses osaleda”. Kui juba Venemaaga piirnevas riigis ei taha keegi sõdida, siis ammugi mitte Lääne-Euroopas, kus on üles kasvatatud üks-kaks põlvkonda “lumehelbekesi”.
Poola poliitikakommentaator ja ühiskonnategelane Grzegorz Górny kirjutab alljärgnevalt.
Lumehelbepõlvkond ja salateenistused (aga mitte ainult, ka sõjaväkke värbamisega on probleeme): hoiatused noortele arheoloogidele, teoloogidele ja kohtuekspertidele
Hiljuti tegi Briti vastuluureteenistus MI5 enneolematu otsuse algatada sotsiaalmeediakampaania, et veenda noori salateenistusega liituma. Selle põhjuseks on luure- või vastuluures töötada soovivate inimeste arvu vähenemise probleem. Varem polnud see probleem, sest paljud noored unistasid James Bondi jälgedes käimisest ja salajaste luuremissioonide läbiviimisest. Nüüd on üha vähem inimesi, kes soovivad seda teha.
See on trend, mis ei ole iseloomulik mitte ainult Suurbritanniale, vaid ka teistele lääneriikidele. On jõutud selleni, et Londoni võimud on personalipuuduse korvamiseks leevendanud 2022. aastal teenistustesse värbamise reegleid, väljastades lube inimestele, kelle vanemad on sündinud välismaal.
Eksperdid püüavad seda nähtust seletada erinevate teguritega. Mõned märgivad, et noored, eriti teadlased, on hirmunud hiljuti Iraagis, Afganistanis, Süürias, Gaza sektoris ja Liibanonis juhtunu pärast. Millenniumlased usuvad, et suur osa vastutusest selle eest langeb salateenistustele, mistõttu nad ei taha asjasse kätt panna.
Teised eksperdid ütlevad, et tänapäeva noored näevad suurimaid ohte oma riigi julgeolekule hoopis teises kohas kui külma sõja ajal üles kasvanud vanemad põlvkonnad. Millenniumlaste jaoks on kõige tõsisem probleem, mis neid öösel ärkvel hoiab, globaalsest soojenemisest tingitud katastroofi tont. Seetõttu eelistavad nad tegeleda võitlusega kliimamuutustega, kui astuda vastu teiste riikide mõjule, mida nad ei pea vaenulikuks.
Kuid võib-olla peitub selle mõistatuse lahendus mujal. Selle mõistmiseks tasub mainida kolme fakti viimasest ajast.
Esimene: Exeteri ülikool hoiatas kohtuekspertiisi tudengeid, et nad võivad oma tundides kokku puutuda graafilise materjaliga, sealhulgas “mõrvade, seksuaalrünnakute, enesevigastamise, vägivalla ja surma kujutamiste ja kirjeldustega”; et need pildid võivad kohtuekspertiisi üliõpilasi “traumeerida” ja jätta nende psüühikasse püsiva jälje. Ülikool on soovitanud kohtuekspertiisi üliõpilastel oma kursuse valikut hoolikalt kaaluda, kui nad kardavad, et ei tule selliste piltidega toime.
Teine: Yorki ülikooli arheoloogiatudengeid hoiatasid ülikooli võimud, et nad võivad tundide ajal näha graafilisi fotosid inimjäänustest. Teadaolevalt puutuvad arheoloogid väljakaevamistel sageli kokku inimskelettide või muumiatega, mille nägemine võib noortele šokeerida. Seetõttu otsustati õpilasi selle kogemuse eest hoiatada.
Kolmas: Glasgow ülikooli teoloogiatudengeid hoiatasid ülikoolide võimud, et nad võivad piiblitundide ajal kohata häirivaid pilte Jeesuse ristilöömisest. Ülikool teatas, et otsustas hoiatada õpilasi, kes on selliste kujutistega kokku puutunud, et aidata neil oma vaimset tervist kaitsta. Idee oli neid ette hoiatada ja anda võimalus võimaliku trauma hirmus teemast loobuda.
Võib-olla on värbamiskriisi tegelik põhjus “lumehelbekeste” põlvkonna madal vaimne vastupidavus. Lumehelveste psühholoogilise ülesehitusega inimesed ei suuda täita kõrgeid nõudmisi, mida salateenistused oma ametnikele seavad. Samadel põhjustel täheldame lääneriikide armeedes kaadripuudust. Nagu Hiina vanasõna ütleb: tugevad riigid sünnitavad nõrgad pojad, nõrkadest poegadest sünnivad nõrgad riigid.”
Kertu Birgit Antoni põlvkond võib küll kedagi kohtusse kaevata, kuid ilma riigi ja ideoloogia toeta kõrbeks nad kohe põhja – kujutagem vaid ette olukorda, kus riiklik süsteem kliimavõitlust ei toetaks. Praegu võitlevad nad mugavustsoonist, aga mis oleks siis, kui neid vahistataks, suletaks vanglasse, kui nad pannaks maksma suuri trahve, kui neil rikutaks õpi- ja karäärivõimalused (nagu praegu tehakse läänemaailmas rahvuslastega)? Võib kindlalt öelda, et siis siis oleks neid “võitlejaid” ainult näpuotsatäis.
Need, kes sellistesse võitlustesse raskuste kiuste jäävad, on ohtlikud, sest nad peavad üldjuhul kompromissituid võitlusi ja on valmis kõigeks. Kõige ohtlikumad on elukutselised revolutsionäärid siis, kui nad pääsevad võimu juurde ja mida kõrgemale, seda hullem, sest siis on neil ka giljotiinide päästenupp käe all.
Uued Uudised
