Meedias käib meeletu ajujaht Gruusia valitsuse vastu, aga ilmselgelt on seal juba üle pingutatud ja mida päev edasi, seda vähetõenäolisem näib jutt valimiste võltsimiste tagajärjel puhkenud protestidest – liiga palju on juba traagelniite näha.
Kogu maailmas on juba nagu tavaks saanud see, et kuskil ei jää kaotaja valimistulemustega nõusse ja kas alustab või lubab alustada massiprotestidega – ühiskonnad on juba sedavõrd polariseerunud.
Gruusias oli vahe võimupartei ja opositsiooni tulemuse vahel sedavõrd suur, et seda võltsimistega saavutada on raske (kui just pole e-valimisi). Gruusia on pikka aega siiski lääne suunas liikunud ja sellise vahe tekitamine poleks üldiselt demokraatlikuks peetud riigis lihtne. Mujal maailmas toimuvad samuti parlamendivalimised ja kusagil pole sellist erinevust (mida oleks vaidlustatud) tekkinud. Miks just Gruusias?
Gruusia opositsioon koosneb kolmest väiksemast parteist, kellest kõik said 10-15% vahel toetust – see tundub olevat ainult võimuerakonna kukutamiseks ühinenud opositsiooni kohta normaalne tulemus. Muide, nagu Poolas ja Ungaris, nii kasutatakse ka Gruusias suure võimupartei vastu väikeparteide seinast-seina-koalitsiooni, mis on taas üks kindel käekiri.
Pärast valimisi kõlasid esialgu jutud pigem valijate hirmutamisest, nüüd räägitakse rohkem võltsimisest. Vaatlejate hinnanguid praktiliselt pole või on need anonüümsed. Moldovas, kus oli samuti võitlus EL-i toetajate ja vastaste vahel, räägiti siis, kui esimeste toetus oli alla 50%, esmalt ulatuslikust Venemaa sekkumisest, aga kui võiduhääled olid koos, siis need jutud lakkasid, tulemus oli käes (Venemaa sekkus kindlasti ja samamoodi, nagu EL).
Euroopa Liit on juba liiga hästi tuntud teiste riikide siseasjadesse sekkumise poolest ja seegi, et Eesti välisminister esines Gruusia valitsusvastasel meeleavaldusel, kinnitab seda. Brüssel tõenäoliselt rahastab opositsiooni (seda on tehtud ka Ungaris) ja ässitab seda üles. Ei maksa arvata, et EL ei õhuta vägivaldsust.
Poolas tehti samasugune võimupööre: Brüssel keeras konservatiivide valitsetavale Poolale kinni kõik rahastused, sealhulgas ka ühislaenuna võetud Covidi-järgse taasterahastu. Valimiste eel anti teada, et Kodanikuplatvormi võidu korral päästetakse need rahad lahti (mida pärast tehtigi) – ja nii poolakad eurorahadega ära ostetigi.
Gruusias pole kokkupõrget Vene- ja euromeelsuse vahel, vaid kokku põrkuvad traditsionaalsed ja liberaalsed “uusväärtused”. Gruusia Unistus ei esinda mitte Vene mõju, vaid õigeusklikku rahvusriiki. Konflikt algas ju ärajäetud LGBT homoparaadist ja seda Gruusiale liberaalses Läänes ei andestatud. Kogu vastasseis kulmineerus nn välismõju seadusega, mis puudutas kõige rohkem just välisrahastusega LGBT-d.
Gruusia Unistus tahab samuti riiki Euroopa Liitu viia. Paraku seati temale ette ultimaatum, et selleks on vaja homoagenda legaliseerida, mida valitsus aga heaks ei kiitnud. Otsus katkestada ajutiselt liitumisläbirääkimised oli tingitud sellest, et Brüssel on konflikti viinud liiga vääritule pinnale, kus Gruusia kaotaks nõustudes väärikuse.
Brüssel on konflikti kavalalt üles keerutanud – teades, et Gruusia, kes on kaotanud kaks oma ala, tahab kiiresti Läände integreeruda, seostas ta homoõigused EL-i astumisega. Kui valitsus keeldus, siis hakati üles ässitama inimesi viitega, et nüüd jääb EL-i astumata, sest valitsus ei taha “euroopalikke väärtusi” vastu võtta. Kahtlemata on küllaga neid inimesi, kes oleks valmis homolippe lehvitama, peaasi, et Euroopasse pääseks, ja need ongi praegu tänavatel.
Ukrainas on paljud poliitikud, ka õigeusklikud konservatiivid, öelnud, et nad toetavad homopropagandat kasvõi seetõttu, et see Moskvale ei meeldi – ja selliseid sundseisusid kasutab Brüssel osavalt ära.
Igal juhul võib nüüd kindlalt öelda, et liberaalsel Euroopal õnnestus veel üks ühiskond põhjalikult lõhki ajada – see on juhtunud ju isegi Ameerika Ühendriikides. Nüüd on Gruusia rahva teha, kas neil meeldib Kremli vihma alt minna Brüsseli räästa alla.
Föderalismi juurutav ehk impeeriumi loov Euroopa Liit aga kasutab “jaga ja valitse”-poliitikat juba täie rauaga ning Eestigi on Gruusiat vaenates selle poliitika tööriistaks saanud.
Liberaalne Lääs ei ole aus ka Ukraina suhtes. Räägitagu Brüsselis mida tahes, lobisegu ka Kaja Kallas, Alar Karis või Margus Tsahkna mida iganes, fakt on see, et varsti saab kolm aastat Vene laialdase agressiooni algusest Ukraina vastu, ja Venemaa teatab iga päev mõne Ukraina asula vallutamisest.
See näitab, et abi Ukrainale pole olnud piisav ja sageli ka mitte siiras – liiga palju on keeldutud teatavat liiki relvastuse andmist või seatud piirangud selle kasutamisele. Lääs ei mängi puhast mängu ja üha enam kirjutatakse sellest, kuidas ukrainlased on sõjast väsinud, neil pole motivatsiooni, paljud deserteerivad ja rindele ei leita mehi. Varsti pole enam midagi ega kedagi aidata.
Kas see on tõsine abi Läänelt Ukrainale? Ilmselgelt mängitakse liberaalse Lääne poolt Ukraina ja Gruusia suunal väga räpaseid mänge ja kaotajaks jäävad mõlemad rahvad, kes lõpptulemusel langevadki Kremli mõju alla… See on umbes sama poliitika, mida aeti Euroopas 1938. aastal.
Mõni aeg tagasi annekteeris Venemaa liitlane Aserbaidžaan põlise armeenlaste ala Artsahhi ehk Mägi-Karabahhia, mille ta sai kunagi bolševikelt piiride ajamise käigus. Euroopa Liit eelistas teha nägu, nagu ei märkakski järjekordset etnilist puhastust armeenlaste ajaloolisel kodumaal.
Uued Uudised
