Kliimavõitlus omandab üha kafkalikumaid vorme ning kui lugeda uudistest, kuidas metsanduses tuleb süsihappegaasi eest maksma hakata, hakkab kõhe.
ERR kirjutab: “Eesti peab juba kolme aasta pärast ostma mitmesaja miljoni euro eest kasvuhoonegaaside heitkoguste ühikuid, et katta metsanduse sektoris tekkivat puudujääki. Euroopa Komisjoni ametnike hinnangul ei tohiks nende ühikute hind aga väga kõrgeks kujuneda.
Eestil tekib metsanduse ja maakasutuse sektoris perioodil 2021-2025 arvestuslikult suur CO2 ülejääk, mis läheb, et riik peab juba kolme aasta pärast ostma kasvuhoonegaaside heitkoguste ühikuid. Olenevalt puudujäägi suurusest, ühikute hinnast ja üleüldisest nõudlusest läheb see maksma 100 kuni 700 miljonit eurot.”
Kooliaegadest saati teab igaüks, et mets seob süsihappegaasi ja eraldab hapnikku. Praeguseks on need asjad võimalikult segi aetud, on isegi jutte, kuidas teatud tüüpi metsad või märgalad on kuidagi rohkem “kliimakahjulikumad”.
Lasku kliiimahüsteerikud Eesti metsi majandada, ilma et sinna hüsteeriat süstida. Aga ei, nüüd sõõrutatakse isegi metsadest kliimaraha välja, selle asemel, et tegelda linnade ja tööstusmaastike kahjulike mõjudega.
Samas on teada, et heitkoguste kvoodiäri on alates USA asepresidendist Al Gorest rikastanud väga paljusid. Eks Eesti sundimine “ühikute ostmisele” täidab kellegi taskuid, kuid ei muuda midagi ei Eestis ega kogu maailma kliimas.
Hiljuti kirjutas üks Eestis tuntud ühiskonnategelane, et meie, tavalised inimesed, pole kliimavõitlejad. Eestlane on looduskaitsja, aga mitte kliimahüsteerik.
Meie ei tohi kaasa minna Euroopa Komisjoni kliimahüsteeriaga. See jõuab varsti oma absurdsuses kariloomade kõhutuulemaksuni.
Uued Uudised
