Kliimahüsteeriat köetakse üles uudistega, mis räägivad sellest, kuidas igal pool olevat suvi olnud kuumem kui varem. Mida siis sellest järeldada? Et Maa kuumeneb üle ja me kõrbeme ära? Sellist muljet üritatakse jätta ja nooremad kogemusteta põlvkonnad ongi paanikas, nad ei taha enam elada.
Gröönimaa kohta räägitakse, et seal sulavat saart kattev jääkilp, kuid osa andmeid väidab vastupidist. On kuidas on, aga Gröönimaa nimi tähendab “rohelist saart”, mis tähendab, et Eirikr Punase aegadel haljendasid seal niidud ja viikingite asulad olid jõukad, kuid 1400. aasta paiku algas “väike jääaeg”. Kui nüüd liustikud taanduvad ja niidud taas haljendama hakkavad, pöördume hoopis aastatesse 900-1000, mil valitses järelikult samuti “inimtekkeline kliimasoojenemine”.
Kliimakatastroofi ennustajateks on tehtud maastikupõlengud Vahemeremaades, mis on paraku sama vanad kui soojamõõtmised ehk on alati olnud ja just sealt on pärit päris ajalooline nähtus siesta, mis tähendab pärastlõunast puhkust, sest sel ajal on kuumus alati rammestav olnud.
Täna tuli kaks uudist: “Mitmes Hiina provintsis oli august mõõtmisajaloo kuumim” ja “Jaapani tänavune suvi oli koos mullusega mõõtmisajaloo palavaim”. Need ei ole tõsiseltvõetavad uudised, vaid paanikatekitamine. Ka Eestis oli suhteliselt kuum suvi, aga september on käes ja me ei kee ega küpse, vaid sätime juba T-särgile mingi pusa peale ning varsti toome ka joped välja.
Ei ole mõtet kliimaluulude peale erutuda. Vaadakem hoopis kokkuvõtet pealkirjadest, mille järgi riigid ja väljaanded võistlevad, kes lööb kuumarekordit kahekordselt.
