Oleme harjunud pidama Eesti haridussüsteemi siiani heaks või isegi väga heaks. Ilusa fassaadi taha on end aga peitmas õõvastav ja kurb reaalsus. Riigikogu kultuurikomisjoni liikmena näen tihti, kuidas Haridus- ja Teadusministeeriumis irdutakse aina enam tegelikkusest.
Sealsed kõrgid, hariduse ja ühiskonna seoste silmnähtavaid alustõdesid eiravad ametnikud kirjutavad kokku aina pöörasemaid seaduseelnõusid, mõtlevad välja üha uusi regulatsioone, reegleid, kvalifikatsiooninõudeid ning õppereforme, lammutades niiviisi olemasolevat ja pikalt end tõestanud süsteemi.
Mida hullemaks läheb olukord koolis, seda paanilisemaks ning ka karmimaks muutuvad määrused, uued algatused, ametnike kõvahäälsed ja enesekindlalt targutavad võtted isetekitatud olukorra muutmiseks. Pigistatakse silmi kinni asjaolu ees, et niimoodi jätkates kihutab kuristikku kogu meie haridussüsteem, mis siiani on püsinud pühendunud ja oma ametit armastavatel õpetajatel ning õppida ja targaks saada soovivatel lastel.
Haridus on olnud meie rahva ja riigi üks alustalasid. Õppimine ja õpetamine on selle püha protsessi teineteisega põimunud osad. Paraku oleme jõudnud haridussüsteemi kõiksugu mõttetustega koormamisega niikaugele, et kooli ei taha minna enam ei lapsed ega püsida koolis õpetajad.
Korraldatakse küll konverentse, räägitakse alus-, põhi- ja gümnaasiumihariduse, kutseõppe ja kõrghariduse probleemidest kuid kõik see on targutav ja tühi ajaraisk. Ning mis kõige hullem – sellest ei muutu midagi paremaks, pigem mõeldakse välja aina uusi totrusi, mida siis ametnike tasemel entusiastlikult hakatakse ellu viima. Vaesed õpetajad saavad selle kõige tulemusel kaela järjekordseid ümberkorraldusi, määrusi, kohustusi, kontrolli ning bürokraatiat. Palgatõusu seevastu ei saa isegi streikides või end läbirääkimistel ministeeriumiga alandades.
Olen ise osalenud mitmel kõrghariduseteemalisel arutelul, kus ikka ja jälle tõusetub teema: kvaliteet versus kvantiteet. Kui kõrghariduse arengukavasse on kirjutatud, et aastaks 2035 peab kõrgharitud inimeste protsent Eestis olema nii- ja niipalju, siis ainult seda eesmärki täites toimub paratamatult lati alt läbijooksmine kvaliteedis.
Kui ikka vähenenud rahvaarvu tõttu tuleb lõpuks vaat et kõik, kes vähegi gümnaasiumi lõpetanute lävendisõelast läbi on venitatud, kõrgkooli vastu võtta, sest kõrgkoolide rahastus oleneb muuhulgas tudengite ja lõpetanute arvust, siis kusagil vahepeal juhtub midagi, mis lõppkokkuvõttes ei rahulda tudengeid, õppejõude, tööandjaid ega ka lõpuks riiki. Kannatab tudengite diplomi kvaliteet, eriti nende oma, kes veel on suutelised ja tahtelised seda eluperioodi pühendama õppimisele ja targaks saamisele. Õppejõududel on kohustus kõrvupidi läbi vedada kõik, kes on auditooriumi kasvõi korraks jõudnud – kogu see impersonaalne mass, kellega õppejõul ei teki kunagi meistri ja õpipoisi sidet.
Rektorid peavad nui neljaks hoidma kramplikult kinni riikliku rahastuse kraanist, et pakkuda tudengitele tänapäevast õpikeskkonda ja maksta professoritele palka. Arengukava kvantitatiivsed eesmärgid on küll ehk täidetud, aga kvaliteeti, mida ootavad tööandjad ja mis oleks ka riigi funktsioneerimise seisukohalt oluline, ei tule ülikoolidest enam aastaid. Eluvõõrus vohab massiliselt edasi ministeeriumitesse ja riigiametitesse ning taastoodab sedakaudu uusi totrusi, pannes apaatselt ja allaheitlikult neid täitma isegi inimesed, kellel on veel terve mõistus peas.
Kui me kogu haridussüsteemi seda koormavatest lisanditest, aga ka kaasava hariduse ideoloogiast, mis on suuresti kõigi probleemide juurpõhjus, ei puhasta, siis ei ole meil lootustki kõrgharitud rahvana kesta ja riiki pidada. Seni, kuni meie haridussüsteem ei orienteeru tarkuse taganõudmisele, vaid on elust läbilohistamise vahend, kui tulemuspõhisus on kurjast ja eksameidki tahetakse kaotada, sest nii paljud polegi enam võimelised ega tahtelised üldse õppima, sest kõigil on koolis paha olla, ei lähe midagi paremaks.
Kui õpetaja peab tegelema kõige muuga peale oma aine õpetamise – olema samal ajal sotsiaaltöötaja, korrapidaja, psühholoog, klienditeenindaja, kummardama haridusametnikke, värisema lapsevanemate ees, kappama end igal võimalikul juhul täiendkoolitama, et püsida nõutud kvalifikatsioonirattas… – siis mõni ime, et esimese viie aasta jooksul lahkub koolist 50% noori õpetajaid. Meie aga koguneme riigikogus järjekordsele arenguseire keskuse korraldatud konverentsile targutama teemal „õpetajate järelkasvu probleemidest”…
Haridus- ja teadusministri poolt teaduslikuks konsensuseks nimetatud 20 ja rohkema soo õpetamise kohustusest ma parem ei räägigi, see on küüniline irve haridussüsteemi lahtistel haavadel. Nüüd lisandus muru pikkuse mõõtmise kohustus kooliõues.
Helle-Moonika Helme, Riigikogu liige (EKRE)
