Isamaal on seesama ideestik ja arusaamine, mis koalitsioonil – mida enam võtab riik üha kõrgemate maksudega, samas väljamaksete ja toetuste vähendamisega ja igal võimalikul muul viisil rahvalt raha oma kaukasse, seda rikkam on riik. Unustatakse täielikult mündi teine pool – rahvas.
Selline mõtteviis, et riik tuleb üha enamate maksudega rahva arvelt rikkaks teha, muudab rahva üha vaesemaks.
Minu silmis on sellise poliitika tulemus vastupidine soovitule – vastupidine meie saabuvale rikkusele. Sest kordan ennast – rikas riik on rikas rahvas. Ja mitte, et rikas riik on vaene rahvas.
Perepea võib ju pere liikmete rahad kõik oma taskusse panna, aga peaks olema selge, et pere tervikuna sellest rikkamaks ei muutu. Sest see pole pere rikkus, kui selle pere raha on kõik perepea käes, aga pereliikmetele ei jää õieti midagi.
Kuidas me ise arvestame riikide rikkust ja vaesust? Igati loogiliselt. Kui me räägime mõne riigi rikkusest, siis kunagi ei räägi me sellest, kui suur summa on raha on selles riigis riigi käes. Me ei sobra selle riigi eelarves. Me ise, hinnates mõne riigi vaeseks, mõne teise aga rikkaks, vaatame alati esmaselt seda, kui vaeselt või jõukalt elavad sealsed inimesed, kui palju nad teenivad, kui palju neil teenitust nö. vaba raha üle jääb. Ja kas üldse jääb. Tavalise, nö. keskmise töötaja sissetulek ja tal sissetulekutest üle jääv nö. vaba raha on see, mis määrab meie jaoks ühe või teise riigi reaalse rikkuse.
Meie kummalises majanduslikus mõtlemises on aga teisiti – iseendi suhtes me seda mõõdustikku ja loogikat ei kasuta. Meie valitsejatel näib olevat täiesti ükskõik, milline on riigis elava rahva elatustase. Tuleb see tavaline inimene üldse ots otsaga kokku? Jääb tal midagi üle? Seda ei vaata keegi. Loeb vaid, et riigi käes oleks üha enam raha.
Vaatasin just mõni päev tagasi mingis ajalehes vastavat arvestust. Kui põhjamaades (Soome, Rootsi, Taani) jääb keskmisel inimesel kuus üle 500 – 600 eurot, siis meie keskmine inimene elab miinustes – tal jääb igas kuus puudu 200 eurot. Eks siis selle summa võrra tuleb oma kulusid kärpida, mida muud ikka teha. Selle nimi on meie vaesumine.
Teine häda on selles, et selline perepea, kes võtab oma pere liikmetelt üha enam raha endale, ei oska tegelikult selle rahaga midagi tarka peale hakata. Perepea jagab seda raha heldelt nii vasemale kui paremale. Ja maksab näpuotsaga toetusi iseenda poolt vaeseks tehtud pereliikmetele, et need kuidagi hinges püsiksid. Raha ei kuluta perepea selleks, et perele raha juurde teenida, vaid perepea utoopiliste fantaasiate rahuldamiseks ja teostamiseks. Mulle näib isegi, et see perepea on hasartmängur, kes raiskab oma perelt kokku korjatud rahad ära kasiinos, lootes mingile imele. Et küll see raha matmine kasiinosse end kunagi tulevikus ära tasub jms.
Perepeale ei jõua kohale, et pere selline “majandamine” pere enese raames, oma fantastika teostamine ja raha suvaline kulutamine ei tee peret tervikuna rikkamaks, vaid üha vaesemaks. Tulu ju nii ei teenita.
Kui pere suudaks midagi väärtuslikku toota ja oma toodetud kaupa turul teistele peredele müüa, siis sellest algaks tee rikastumisele. Sellest tuleks tulu. Omaenese raha ümbertõstmine pereliikmete taskust perepea taskusse, et rahuldada vaid perepea udumõtteid ja kontrollimatut raiskamist, pole majandamine. See on ahnus ja raha mõtlematu pere raha tuulde loopimine. See on tee vaesusesse.
Meie riik on unustanud, et riik on olemas rahva heaks. Meie valitsejate peades on arusaam, et rahvas on olemas riigi jaoks. Ja see on meie kui riigi mõtlemise ja majandamise äraspidisus.
Unustage poliitikute rahvale lubatud rikkus. Valmistuge vaesuseks ja näguripäevadeks. Sest pole loota, et perepea homseks mõistusele tuleb ja üleöö targaks saab.
Harri Kingo, EKRE
