No lõpuks ometi leidus lollike, kes Aafrika petukirja peale võttiski kätte ja maksis! Noh, et minu kadunud abikaasa oli maailmakuulus influensser ja kui te maksate tühised 30 000 eurot, saan ma teiega tema kuulsust jagada…Tuleb välja, et see lollike on Eesti riik!
Juutuubi influensseri kaasuses on muidugi kõik asjad jaburad, alates sellest, et niisugune asi üldse juhtuda sai, lõpetades sellega, et ennast ise täitsa põhjamaiseks pidava riigi valitsus käitub nagu pesuehtne banaaniriik.
Ma väga loodan, et Kristen Michal laseb mingid inimesed kusagil lahti. Kui mitte selle eest, et pooletoobisele šarlatanile maksti värskelt tõstetud käibemaksu ja äsja sisse kasseeritud automaksu rahadega suurem summa, kui on Eestis keskmine aasta palk (meil riik nii rikas, et raha ei loe?!) Aga vähemalt selle eest, et teda, tema valitsust ja tervet Eesti riiki on lolliks tehtud.
Reformierakonna toetus on langenud kõigi aegade rekordmadalale. Me oleme sotsiaalmeedia ja 24-tunnise uudistevoo keskkonnas harjunud, et kõik juhtub kohe, aga tegelikult on ühiskondlikud protsessid ikkagi väga suure inertsiga. See 10-protsendine nädalatoetus kajastab kahtlemata Pärtel-Peeter Pere eepilisi heitlusi Tallinna võimuliidus, aga ta kajastab ka pikemat poliitilist taaka: maksutõuse, reformikate rohepettuse paljastumist, Eesti muutumist järjest venekeelsemaks, ülbet ja saamatut valitsemist, lõputud korruptsiooni nii suurtes kui väikestes kogustes. Sest kõige muu kõrval on juutuuberi lugu ju ka lugu ülbusest, saamatusest ja korruptsioonist.
Kui keegi kiidab, et saime tühise raha eest suurepärast turundust Eestile, siis Reformierakonna peakorteris asju vast nii ei nähta. Tegemist on ühe suurejoonelisema PR ämbriga pika aja jooksul. Sellise endale valusasti mõlemasse jalga tulistamisega pole loota, et toetusprotsent paranema hakkaks. Vastupidi, erinevalt näiteks tuulikuärimeestele suunatavatest või Rail Balticu sohu uputatavatest miljarditest on 30 000 igale inimesele hoomatav ja käegakatsutav raha. Ekraani ees röökiv ja lollusi tegev teismeliste brain rot mõistetav piinlikkus. Seda ei räägi ilusaks.
Nagu me Tallinna võimudraama puhul nägime, madal toetus paneb reformierakondlased tõmblema. Paraku on nende olukord üsna lootusetu. Oma kitsikuses võtavad nad ette meeleheitlikke samme, kus Kasti-Pets saadetakse võitlusse, ilma et plaan oleks lõpuni läbi mõeldud ja Michal seletab totakalt naeratavale ja ilmselgelt mitte millestki arusaavale või huvituvale dressides influensserile midagi Eesti e-riigist. Nii et tõmblemine on teinud asja hullemaks. Aga mitte midagi teha pole ka valik, sest puudub põhjus loota, et asjad iseenesest paremaks lähevad. Nagu üks teine teismeliste iidol Bart Simson kunagi ütles: damned if you do, damned if you dont. Nii jääbki järgi korrutada tema teist standardlauset: see oli nii, kui ma saabusin ehk EKRE on süüdi. Tahaks teada kaua eesti inimesed seda kõike taluvad, peaasi, et EKRE ei saaks võimule. Ja tahaks teada, millal Reformierakonna tagatuba otsustab, et erakonna käekäigu parandamiseks on vaja uut esimeest ja peaministrit…
Martin Helme, EKRE esimees
