Sigade masstapmine riigi poolt toob fookusesse terve rea probleeme, mis on kuhjunud mõnda aega. Kui Kaja Kallase valitsus koos oma Eesti 200 ja sotsidest käsilastega 2023. aastal Riigikogu opositsiooni tasalülitasid karjatusega “laske meil valitseda!”, siis hoiatasin ma, et omavolitsemine, seaduste rikkumine ja inimeste õiguste jalge alla trampimine, ei jää vaid parlamendi seinte vahele.
Nad teevad meile, mida nad arvavad, et nad saavad. Mitte seda, mida seadused lubavad või kombed piiravad. See ongi türannia – võimu ei piira miski muu, kui hirm rahva vastupanu ees.
Vaadates seda, kuidas süstemaatiliselt hävitatakse Eestis toidutootmist ilma arusaadava põhjuseta, ilma teaduspõhise (laborite!) kinnituseta, tekib õõvastavalt sarnane tunne, nagu oli koroonapaanika ajal.
Globalistid-rohepöörajad on meile aastaid rääkinud, et eestlane sööb liiga palju liha ja loomakasvatus on keskkonnakahjulik, kõik võiks siiski võtta menüüsse sealiha asemel kilgid ja ritsikad.
Noh, eestlane ei võta vedu, sööb ikka liha. Kuniks on. Sest praeguse tempoga Eestis varsti sealiha ei ole. Ja vaadates seda, kui kiirustades, tuima pannes ja jõupositsioonilt toimub seakasvatuse likvideerimine ei saa lahti tundest, et asi pole mitte katkus, ega isegi mitte ebakompetentsetes laborites või võimust lolliks läinud ametnikes. Asi on milleski muus. Asi on meie toidujulgeolekus, mida võimud likvideerivad süstemaatiliselt.
Muide, mõne aasta eest ühendati kõik laborid Eestis üheks asutuseks. Me olime valitsuses vastu laborite ühendamisele, sest oli ette näha, et tulemuseks on juhtimis-, kvaliteedi-, ja kättesaadavusprobleemid. Lükkasime ametnike unistuse ühest suurest ühendlaborist tagasi, aga niipea kui meid valitsusest välja kukutati tegi Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon selle ära. Nüüd näemegi, et ühe looma kohta võib labor anda kolm eri vastust.
Sigade massiline tapmine toob fookusesse ka selle, et ühel hatkel on päris maailmas päris tagajärjed sellele, kui meid valitsevad edevad aga saamatud jumardid.
Liisa Pakosta sai ministriks ja toob Eestisse moslemivägistajaid Rootsist jutuga, kuidas see suurendab julgeolekut. Peaprokuröriks paneb ta inimese, kes hoolitseb selle eest, et Johanna-Maria Lehtme kaasuses läheb kohtusse prokurör, kelle ainus ülesanne on tagada kohtuasja ebaõnnestumine.
Sotsiaalministriks on meil ennast perearstiks tituleeriv šarlatan, kelle juhtimisel tervisesüsteem pankroti suunas veereb, aga pidu peab kestma nagu Titanicu pardal uhkelt kuni lõpuni! No ja siis on meil maaeluministriks mees, kelle kvalifikatsioon on, et ta on abielus Saaremaa naisega ja ta on lapsena lehma poegimist näinud. Sellise inimese istumine ministriametis ei saagi teisiti lõppeda, kui et iga väiksem probleem paisub suureks ühiskondlikuks kriisiks.
Ja nagu ikka iga ühiskondliku kriisi puhul, peaminister Michal ei kuule, ei näe, ei arva.
Arvamiseks on meil Jürgen Ligi ja juhtimiseks on meil ametnikud ja jõustruktuurid. Need viimased lähtuvad aga alati põhimõttest, et jõud lahendab kõik probleemid. Ehk siis: nad teevad meile, mida nad arvavad, et and saavad.
Sigade revolutsioon Viljandimaal on suurepärane signaal sellest, et vastupanu on siiski Eestis ka olemas. See on märk, et Eesti ühiskond on plahvatuse äärel. See on ka väga innustav märk, et kui inimesed organiseeruvad, siis ei ole võimalik ööpimeduse varjus sigadused ära teha ja pärast avalikkus lihtsalt fakti ette panna.
Meeleolud ühiskonnas on sellised, et väga paljude arvates hukatakse praegu täitsa valesid sigasid. Mina võimurite asemel tõbmaks tagasi, mitte ei prooviks, kaugele minna saab.
Martin Helme, EKRE esimees
