Eesti põhiseadus ütleb, et kõrgema võimu kandja riigis on rahvas, kes teostab oma võimu valimistel. Kõlab hästi, aga ei vasta juba ammu enam tegelikkusele. Päris elus on võimu riigis usurpeerinud ajakirjanduses nn valgeteks jõududeks ristitud erakondade tipp-poliitikud, eriteenistused ja nendega tihedalt seotud kitsas ring kõrgemaid ametnikke. Võime seda klikki nimetada oligarhiaks, aga võime nimetada ka maffialaadseks grupeeringuks, kuhu kuulumise ja hüvede saamise vältimatuks ja kategooriliseks tingimuseks on lojaalsus grupile ja selle elluviidavatele poliitikatele.
Sellest lojaalsusnõudest tingituna on Eestis viimase paarikümne aasta jooksul pea kõigis valdkondades toimunud ka personalipoliitikas negatiivne selektsioon, sest kõik, kes ainuõigeks kuulutatud narratiividega ei nõustu, tõrjutakse erinevate võtetega kõrvale ja asendatakse nendega, kes tülikaid küsimusi ei esita. Eksib siinjuures see, kes arvab, et nimetatud trend eksisteerib vaid poliitikas ja riigiametites. Ei, see puudutab ka ülikoole, koole, kaitseväge, politseid, meditsiiniasutusi – sisuliselt kogu ühiskonda kõige tavalisemate töökohtadeni välja. Kujukad näited on siinkohal muidugi koroonaaegne hüsteeriline vaktsineerimisest keeldujate vallandamine ja tühistamine, vaktsiinipasside apartheidisüsteemi kehtestamine ja kaitsemaski avalikus kohas mitte kandvate inimeste füüsiline terroriseerimine.
Ainutõe mülgas
Hiljem oleme samasugust hüsteerilist tühistamise, vaenamise ja sildistamise klaperjahti kogenud seoses Ukraina täiemahulise sõja puhkemisega.
Kõik see sarnaneb kahetsusväärselt äravahetamiseni keskaegsete nõiajahtidega ega ole karvavõrdki kooskõlas meie põhiseaduses sätestatud demokraatia, isikuvabaduste, kehalise puutumatuse ja arvamuste paljususe põhimõtetega.
Ent mafioosne ja ainult ühe ning ainuõige tõe mülgas, millesse Eesti on viimase kümnendi jooksul vajunud, on veelgi sügavam, kui eelpool kirjeldatud näited demonstreerivad.
Masendav poliitiline igapäev
Meie põhiseadus sätestab ka, et inimeste põhiõiguste ja poliitiliste vabaduste kaitseks on Eestis loodud erinevate, üksteise suhtes ristkontrolli teostavate institutsioonide võrgustik. Nendeks institutsioonideks on prokuratuur, kaitsepolitsei, õiguskantsler, riigikontroll, riigikohus ja sellesama põhiseaduslikkuse kitsajana sugugi mitte tähtsusetu ja vähese võimuga ka president.
Missugune on aga tegelikkus? Tegelikkuses on need institutsioonid kujunenud võimu rahvalt usurpeerinud kliki eri harudeks. Jah, aeg ajalt mängitakse mingit kontrollimise ja vastuvaidlemise mängu – näiteks kui president saadab mõne selgelt ühiskonna ootuste ja ka põhiseaduse vaimuga vastuolus oleva seaduse riigikokku tagasi, teades samal ajal isegi, et see on vaid mäng ja olles enne nimetatud pingpongitamise eel riigikohtu esimehega kokku leppinud, kuidas seal käitutakse –, aga see ei muuda vähimalgi määral Eesti tegelikku poliitilist reaalsust.
Poliitiline reaalsus on aga masendav. Prokuratuurist on Eestis saanud poliitilise arveteõienduse instrument – meenutame EKRE-ga seonduvalt vaid Martti Kuusiku ja Kert Kingo kaasuseid –, kaitsepolitseist on saanud ajakirjandust oma tööriistana kasutav meelsuskontrolli ja sealt tulenevalt süsteemi suhtes kriitiliselt meelestatud isikute ja organisatsioonide häbistamise ja tühistamise organ, mis häbenematult, seadust väänates selles osas prokuratuuriga koostööd teeb; õiguskantsler tegeleb meil peenhäälestusega, aga kui eelpool nimetatud organitest tuleb tellimus – näiteks kelleltki saadikupuutumatuse äravõtmise ettepanek riigikogu ette viia –, siis täidab ta selle vastu vaidlemata. Riigikontroll paljastab aeg-ajalt küll riigiametites lokkavat raiskamist, korruptsiooni ja vastutamatust, teab seda tehes aga suurepäraselt, et mingeid reaalseid järelmeid ja karistusi nendele paljastustele ei järgne. Riigikohus on aga instants, mis eriti viimase kahe aasta jooksul annab juriidilise kattevarju kõigele, mida võimu usurpeerinud klikk nõuab ja vajab. Olgu tegemist siis e-valimiste legitiimsuse teema laualt maha pühkimise või riigikogu juhatusele töö- ja kodukorda rikkudes nn enesekorraldusõiguse andmisega.
Ja siis on meil veel president. Siinkohal on kommentaarid aga lausa liigsed.
Kriisi juurpõhjused
Mis on siis Eestis juhtunud, et kogu põhiseaduses nii hästi kavandatud ja üksteist kontrollivate võimuharude süsteem on umbe jooksnud?
Esiteks on meil, nagu eespool juba sedastasime, tegemist pikaaegse ja sihikindla negatiivse selektsiooniga personali vallas. Teiseks on meil aga peaaegu kogu taasiseseisvumisjärgse perioodi võimul olnud üks kartell, kes on kõiki eelpool loetletud institutsioone – ja kaugeltki mitte ainult neid – mehitanud oma soosikute või lausa oma kampa kuuluvate nägudega. Võimalikuks on see osutunud tänu meie poliitilisele süsteemile, mis annab parlamendis võimul olevale enamusele privileegi ametisse hääletada endale lojaalseid kandidaate. Nii ongi näiteks riigikohus riigikogu poolt paika hääletatud inimestest, keda võim võib kahtlusteta pidada lojaalseks mitte põhiseadusele, vaid enda paikapanijatele. Sama kehtib õiguskantsleri, presidendi ja kõigi teiste puhul, kes ametisse nimetamisel riigikogu hääletustelt läbi käivad.
Tegelikult on see kõik läbinisti korruptiivne ja just seesuguse personalipoliitika tulemus ongi absoluutne karistamatus, mis on tänaseks Eestis jõudnud endeemilise seisundini.
Meie pilt Eesti allakäigust – aga allakäik on ju masendav ja haarab endasse kogu ühiskonna alates majandusest ja lõpetades demograafiaga – oleks poolik, kui jätaksime käsitlemata ajakirjanduse rolli kogu selle riikliku ja rahvusliku hävitustöö juures.
Aga – ja see on kriitilise tähtsusega küsimus – kas meil on veel üldse ajakirjandust? Minu arvates on meil üha selgemalt tegemist pigem ajakirjandust kattevarjuna kasutava propagandatööstuse ja ajupesukontserniga. Just nimelt ajupesukontserniga. Sest nagu meil on poliitikas kasutusel mõiste ühispartei, millesse kuuluvad kõik riigikogus esindatud erakonnad peale EKRE, nii on meil ka ajakirjanduse näol tegu propagandakontserniga, mille igapäevane ülesanne on erinevas varjundis – kollasest punaseni – veenda inimesi, et Eestis, Euroopas ja läänes tervikuna kehtib vaid üks tõde, mida meil Eestis esindab loomulikult vaid võimul olev seltskond.
Siin sulgub ring. Põhiseadus ei kehti enam, arvamuste paljusus ei ole lubatud, inimeste põhiõigused on tõlgendatavad, riik ei teeni enam kodanikku, vaid kontrollib, karistab, piirab ja alandab teda maksude, propaganda, justiitsterrori ja poliitilise omavoliga.
Kõik kokku tähendab aga, et Eesti poliitiline süsteem on jõudnud kriisi ja ummikusse ning katsed seda seniseid poliitilisi ja propagandistlikke manöövreid kasutades – näiteks Reformierakonda Isamaa ja Eesti 200 Parempoolsete vastu vahetades – on samuti määratud läbikukkumisele ning vaid süvendavad niigi eksistentsiaalseks muutunud kriisi.
Kõige selle taustaks on veel geopoliitilised mullistused, mis senise maailmakorra vältimatult segi paiskavad. Selles segipaisatud maailmas, kus troonile astub isand Reaalpoliitika, algab paratamatu elujõuetute riikide likvideerimine. Praeguse mafioosse poliitika jätkumisel satub kardetavasti seesuguste riikide hulka ka Eesti.
Selles olukorras ongi kodanikel vaid üks valik – vastuhakk. Valimistel on vastuhaku kõige valutumaks ja efektiivsemaks vormiks MUIDUGI EKRE!
Mart Helme, EKRE aseesimees, EKRE Pärnu esinumber KOV valimistel
