Kui keegi käitub avalikkuses veidralt ja väljakutsuvalt, siis tekitab ta avalikkuses samas mõõtmes reaktsiooni, sama jõulise protesti, vastupanuliikumise – seda ta ju tegelikult ka ootab, muidu ei esitaks väljakutset. Väljakutse on ju kutse võitlusele, rünnak. Ent miks ta siis kiunuma hakkab, kui avalikkus tema väljakutse vastu võtab ja rünnakule rünnakuga vastab? Ta peaks olema rõõmus. Teda märgati! Talle vastati! Et negatiivselt? Aga seda ta ju ootas, egas ometi heakskiitu ja aplausi?
Kes ühiskonnalt kiitust soovib, see püüab ühiskonnale meeldida, igati meelt mööda olla, kasulik olla, head teha, mitte võitlevat väljakutset esitada, mitte ühiskonna aluseid või väärtusi rünnata ja rüvetada.
Kui LGBT-d tegelikult sooviksid olla ühiskonnale vastuvõetavad, sallitud, isegi armastatud, siis käituksid nad teistmoodi. Nad püüaksid näidata ennast heast, meeldivast küljest, mitte aina vihaselt nõudmisi esitada ja aina sõimata neid, kellele nende ihad ja soovid vastuvõetavad ei ole. Nad püüaksid tõestada, et kõiges muus peale intiimelu on nad justnagu kõik, tavalised toredad ja sõbralikud inimesed, nad ei eristaks ennast veidratesse eriliikidesse ega esitaks ühiskonnale väljakutseid võitlusele.
Niisiis, peamine põhjus, miks LGBT-aktivism on enamikule vastuvõetamatu, on see, et LGBT kogukond ei soovi olla võrdne, vaid ülimuslik. Nende eesmärk on tavalised inimesed endale allutada, sundida kõik inimesed neid ülimuslikuks pidama.
Malle Pärn, EKRE
