Inimene on üks igavesest ajast igavesti lõpuni lahendamatu saladus, me ei tea isegi seda, kes me ise oleme, saati siis veel seda, kes on teine inimene meie kõrval või meist üksjagu eemal.
Me teame, et inimeses on olemas nii voorused kui pahed ja sageli ei oska me neid ära tunda.
Kogu inimliku kultuuri eesmärk on alati olnud ohjeldada seda tumedamat poolt inimeses ja tõsta esile helgemat poolt, korrastada ühiskonna ja kogukonna elu, allutada tumedad tungid mõistusele, pahed voorustele, luua inimeses ja ühiskonnas kord, mitte kaos, rahu, mitte lõppematu sõda üksteise vastu.
Ikka tekivad inimesed ja grupid, kes hakkavad selle korra ja reeglite vastu võitlema, oma eelisõigusi nõudma, kes tahavad teised oma soovidele allutada.
Ajaloos korduvad perioodid, kus see tumedam pool tungib esile ja saavutab võimu.
Juba mitu aastat käib Eestis kodusõda, mis sai alguse kümme aastat tagasi kooseluseaduse eelnõu vägivaldsest ja ebaausast (ja poolikust) läbisurumisest riigikogus.
Ühiskonnas ja riigis peab valitsema kord, mitte kaos, selleks tehakse seadused, et me ei upuks anarhiasse, kus igal egoistil on võimalik nõuda teistelt ükskõik mida. Seadus peab alati kaitsma ausat ja töökat kodanikku, korralikku inimest, mitte sulisid ja vargaid. Seadus peab kaitsma ühiskonna sotsiaalse ja vaimse keskkonna puhtust.
Ühel rahval, ühel rahvusel on ühtne keel, ühised mõisted, need peavad ühes riigis ühtlaselt kehtima, sõnadel peab olema keeleliselt kõigi jaoks sama tähendus. Kuidas me muidu saame omavahel normaalselt suhelda? Me juba ei saagi üksteisest aru.
Rahvast ei tohi jagada erinevatesse gruppidesse, mis kasutavad erinevaid keelevariante, kus sõnadel on erinevad tähendused, mille üle neid aina vihaselt vaidlema ahvatletakse.
Suur osa inimesi ei ela tänapäeval enam tegelikus maailmas, ühiskonnas, looduses, vaid mingis konstrueeritud diskursuses, narratiivis, paradigmas, ideoloogilises mudelis.
Narrativistid elavad justkui suletud kookoni sees, kõik, mis väljastpoolt tuleb, töötatakse seal ümber, tõlgitakse ümber, puhutakse õhupallideks. Nad ei saa enam pärismaailma keelest aru.
Need inimesed keelduvad elamast pärismaailmas. Elagu pealegi, kui see neile meeldib, loogu pealegi enda jaoks igasugu utoopilisi kväärteooriaid, aga ärgu nõudku, et ka kõik teised nende narratiivikuuti elama koliksid.
Elementaarne inimväärikus on see, et inimesi ei jagata avalikult liikidesse selle järgi, kuidas nad korraldavad oma suguelu. Väärikas inimene paneb oma magamistoa ukse võõraste ees kinni. Väärikas inimene ei nõua tervelt ühiskonnalt oma isiklike ihade rahuldamisviiside riiklikku tunnustamist.
Nad nimetavad ennast sallivateks ja avatuteks ja võrdse kohtlemise rüütliteks, aga nad on kinni oma pisikestes kivist dogmades, mille piirides nende mõtted liiguvad. Kõik, mis sellest väljaspool, on nende jaoks vihakõne ja tagurlus ja foobia ja rassism.
Võrdne kohtlemine tähendab nende jaoks vaieldamatuid eelisõigusi ja puutumatust ainult nendele, teisi ei ole vaja võrdselt kohelda.
Inimväärikus tähendab nendele gruppidele seda, et kõik austavad ja imetlevad neid – nende tavalisest erineva suguelu pärast.
Seda võiks ilmselt liigitada egomaniakluseks: MINU soovide järgi peab terve maailm elama ja mõtlema ja kõigesse suhtuma. Kes pole minuga nõus, kusjuures viimse detailikeseni, see on minu vastu ja seega on ta vaenlane.
Ja vaenlasele kleebitakse külge kõik vastikud sildid, mis vaid pähe tulevad, ilma põhjendusteta, sest loogika on sallivuslastele täiesti tundmatu kategooria. Unustatud kategooria. Prügimäele tassitud kategooria.
Inimeste maailm tahetakse pea peale pöörata, tagurpidi.
See ei ole „vihakõne“, see on võltsliberaalse ideoloogilise narratiivi hermeneutiline lahtiseletamine.
Õnneks kõnnib enamus inimesi ikka veel kahel jalal ja elab pärismaailmas. Pidage vastu, armsad! Kuni meil on veel neid, kes mõistavad, mis tegelikult toimub, ja kuni nad julgevad seda ka avalikult välja öelda, niikaua on meil veel lootust.
Malle Pärn
