Millest tekivad lahkhelid inimeste vahel? Luik, haug ja vähk on erinevad loomad, neil on erinev elu, muidugi on neil raske üht vankrit ühes suunas vedada. Selleks oleks vaja teadlikku kompromissi.
Aga ühe rahva kodanikud on ju kõik inimesed, pealegi on meil ühtne kooliharidus, ühine kultuur ja ajalugu. Hea, kui meil oleks ka ühtne haritlaskond, nii öelda rahvuslik vaimne eliit, kes oma rahvast hooliks ja talle igati eeskujuks oleks.
Kui inimesed vaatavad üht puud, ja lähevad omavahel vaidlema selle üle, mis liiki see puu on, siis tuleks kutsuda loodusteadlane, kes objektiivselt ja teaduslikult neile ära seletab, mis puu see on. Kask on kask ja kuusk on kuusk, selles suhtes ei saa olla mitut kokkuleppelist “tõde”, ei saa öelda, et igaühel on õigus oma arvamusele selle kohta, kas see puu on kask või kuusk. See, kes kaske nimetab kuuseks, lihtsalt kas eksib või valetab. Valetamine ei ole inimõigus ega tohi olla ka riigis kehtiv vabadus.
Inimene, kelle “arvamustest” kellegi teise elu ei olene, võib omaette arvata, mida tahab. Las ta nimetab pealegi kaske kuuseks. Aga need inimesed, kelle otsustest ja tegevusest oleneb terve rahva elu ja riigi ülesehitus, peaksid küll suutma maailma adekvaatselt tajuda.
See, kes eksib elementaarsetes terminites, tuleb suunata ümber õppima. See, kes valetab elementaarsetes terminites, tuleb kõrvaldada otsustajate ridadest.
Et välja pääseda praegusest loosungisõjast, tuleks kokku tulla ja ühtlustada terminid. Hakkame ometi rääkima ühest ja samast asjast, praegu arvustavad väga paljud “kriitikud” kangekaelselt ja järjekindlalt omaenda maalitud karikatuure.
Muidugi suudavad seda teha ainult need, kes oma tegevuses tahavad olla ausad, need, kes kasutavad silte ja loosungeid demagoogilistel eesmärkidel, nagu kaikaid või kive vastaste pihta loopimiseks, nemad ju seda üleskutset kuulda ei võta. Nemad peksavad omaenda ehitatud õlgmehikesi edasi.
Näiteks: võtan abiks kaks tsitaati Arthur Goldwag’i raamatust “Ismid & loogiad”:
“Populism – tuleneb ladinakeelsest sõnast populus ehk “rahvas”. Iga poliitiline liikumine või retoorikastiil, mis katsub toetuda lihtrahva ja tavainimese, mitte aristokraatia, plutokraatia või muu eliidi huvidele.”
Selle järgi ei tähenda “populist” mitte petturit, kes rahvast valedega meelitada püüab, vaid ausat poliitikut, kes tahab paremaks teha terve rahva elukorraldust.
Kas pole see ainus tervemõistuslik ja edumeelne poliitika? Sest turvaline elu saab olla ainult selles riigis, kus rahvas on valitsusega rahul ja saab oma eluga normaalselt hakkama. Iga muu klikipoliitika viib meid vastuoludesse, tülidesse, ja lõppkokkuvõttes isegi võimalikku kodusõtta.
Seega, tõsi, EKRE ongi populistlik partei, sest tema eesmärk ei ole “eliidi” ega rikkurite elu paremaks korraldamine, kes meil ju elavad niikuinii juba hästi oma konstrueeritud maailmas. Sest senised valitsused on kolmekümne aastaga päris osavalt üles ehitanud selle vahukihi Eesti.
Teine tsitaat:
“Prantsuse riigimees Charles de Gaulle on öelnud: “Patriotism tähendab seda, kui tähtsaim on armastus oma rahva vastu; natsionalism seda, kui tähtsaim on sinu viha teiste rahvaste vastu.”
Sellega tuleks arvestada. Kuni meie liberaalsed poliitikud ja ajakirjanikud ei hakka korrigeerima oma väljaütlemisi ja loobivad konservatiivide pihta suvalisi termineid nagu pealekleebitud siltidega kive, seni ei saagi meie üldsus omavahelistest kisklemistest üle.
Me ju räägime erinevaid keeli, elame justnagu kahes erinevas maailmas!
Meil ei ole natsionaliste (ega natse), seda halvustavat sõna kasutatakse sildiks seal, kus argumente ei leita. Sildi kleepimine näitab seda, et sellel, kes sildi kleebib, ei ole mõistlikke argumente. Ja see, kelle peale silt kleebitakse, on oma rahva patrioot. Sest tõde on valus ja valelik poliitik ei ole suuteline seda ümber lükkama.
Meie rahvuslased ei soovi teisi rahvaid endale allutada, ei pea neid alamateks, ei vihka mitte ühtki teist rahvust, ei taha neid riigist välja küüditada. Igaüks, kes tuleb siia elama ausate mõtetega, teeb ausat tööd ja täidab MEIE seadusi, austab meie elukeskkonda ja kultuuri, on teretulnud.
Meie rahvuslased tunnevad muret oma rahva hääbumise pärast, oma rahva teisejärguliseks alandamise pärast. Meie rahvuslased tahavad, et igal eestlasel oleks oma isamaa igas väikseski külas hea elada!
Öelge, mis selles halba on? Miks see liberaalidele ei meeldi?
Poliitik ja ajakirjanik – nad mõlemad peaksid olema teatud mõttes rahva õpetajad ja suunajad.
Tõsi, eks nad meil aina õpetavadki, kohati isegi agressiivselt, aga nad on unustanud selle lihtsa tõe, et õpetaja ISE peab olema kompetentne selles, mida ta õpetab, – samuti peab ta olema aus ja täpne ja vooruslik, et ta võiks olla õpilastele ka oma isikuga eeskujuks. Ja ta peaks õpetama õpilastele eluks vajalikke tõdesid, mitte neile peale suruma enda või mingi võimuloleva grupi väljamõeldud valesid.
Rumalus ja lodevus ei kutsu järgima. Rumala, valeliku ja lodeva poliitiku edu on väline, juhuslik ja ajutine, ta ei arene ju inimesena, ta vaid õpib ära selle süsteemi, milles tal on ajutiselt tähtis koht, ja püüab kõiki teisigi sundida seda ära õppima. Kasutades Võimu, mitte Vaimu.
Ent see Võim ei püsi, mis ei toetu Vaimule, mis ei oma nii-öelda universumi ja looduse ja Jumala õnnistust, mis püüab hävitada sajanditepikkust kultuuritraditsiooni. Seda võimu ei austata, vaid põlatakse.
Sellepärast need võimud ajaloos aina vahetuvadki. Sellepärast ei leia me enam ühist keelt. Sellepärast püsib inimkond järjepidevas sõjas. Ja järjepidevas rumaluses.
Malle Pärn
