Kolmkümmend aastat tagasi olime üks rahvas, meil oli oma keel, mida me austasime, oma kultuur, mida me kaitsesime. Meil oli ühine vastane.
Kolmkümmend aastat tagasi, kui asjad maailmas käärima hakkasid, olid meil ju üsna arukad poliitikud. Tänastega ei saa neid kohe kuidagi võrrelda. Ju siis toonane haridus oli ikka veel midagi väärt.
Ja kummaline küll, aga nõukogude valitsus toona ju mingil määral veel arvestas rahvaga. Sest ka rahvas oli haritud. Ehkki enamus teadis, mida tohib teha ja mida ei tohi mitte. Aga me oskasime lugeda ridade vahelt! Ja kirjutada ridade vahele. Ja me hoidsime kokku.
Toonane (üksjagu rahvuslikku värvi) nomenklatuur oskas imeliselt ära kasutada rahutut aega ning rahva emotsioone ja passionaarsust, ja seda lausa õhutada ning “õiges suunas” juhtida. Eks olnud ju need meie (naiivikute) meelest spontaansed öölaulupeodki ju tegelikult imeosavasti ülevaltpoolt organiseeritud? Oli seal üksjagu ehedust, muidugi, sest kõik ju ei saanud aru, mis päriselt toimus, ja läksid siiralt kaasa, nõnda lisades ausa spontaanse vabaduseiha ja rahvusluse organiseeritud poliitilisse “infooperatsioonisse”.
Just sellepärast oli see nii võimas. Miks me seda enam ei suuda teha?
Ent selles ühises õhinas oli ka ilmselgeid kampaaniaid tulevastele valimistele. Nii mõnigi tõmbas punasele värvile uued toonid peale. Mis loomulikult tulevikus kuhjaga ära tasusid.
Ja need nutikad nomenklaturnikud, kes uue kuue all uude ühiskondlikku süsteemi endale kõrged positsioonid kätte võitlesid, on kokkuvõttes ju väga head tööd teinud. Nad on ehitanud endale valmis võimsa kindluse, mida ei ole tõesti kerge kuskilt poolt rünnata. Millesse me isegi akende kaudu sisse vaadata ei saa.
Me nimetame seda nüüd liberaalseks demokraatiaks. Mida kahtlemata juhib see müstiline süvariik.
Kas nad tegid seda ise või mingite välismaiste kogenud maffiameeste abiga? Kas sama süsteem valitseb tegelikult kogu kapitalistlikku maailma?
Nad on loonud majandussüsteemi, mis on ehitatud vastastikusele üksteise röövimisele, – mitte teenimisele, nagu õpetab kristlik moraal. Nad on kujundanud eetilisest inimesest südametunnistuseta röövli, kellele on selgeks õpetatud: kui sina ei röövi, siis röövitakse sind.
Aga nende järeltulijad, kellele see süsteem on juba endastmõistetav, ei oska (ega tahagi) enam seda röövellikkust ära peita. Sest see on nende jaoks ainus õige eluviis.
Nende petturlus paistab välja peaaegu igast väikesest praost. Nad jäävad järjest vahele. Nad räägivad rumalusi, naeruväärsusteni välja.
Millal algas poliitikute vaimne ja eetiline allakäik? Millal neil õnnestus oma elu liiga heaks, liiga mugavaks kujundada, nende sissetulekud ja muud kõrvalt tulevad tulud liiga suureks kasvatada – sest rikkuses suudab kaineks jääda ainult väga tark inimene, rumal kaotab kiiresti pea ja läheb ahnusest hulluks. Liiga suur raha on saatana, mitte Jumala kingitus. Jumal annab selle, mida inimesel on vaja, saatan külvab lolli rikkusega üle.
Nii targad nad ju ei olnud, et oleksid suutnud raha hukutavale mõjule vastu panna.
Mida me praegu aina näeme. Meid ei juhi enam arukad mõtlevad inimesed, vaid ahnusest hulluks läinud rumalad ja isekad põhikooli kolmemehed, kes lähtuvad oma tegevuses neisse sisestatud (brüsseli) koerakiibist, mis neile igal hetkel ütleb, mida teha ja mida rääkida.
Kaja Kallase vägivallavalitsust nimetati päikesetõusu valitsuseks. Täiesti valelikult.
Jah, see oli nõnda planeeritud, et usurpaatorid kogunesid lossi ette päikesetõusu ajaks. Aga päike otsustas teisiti. Tema ei tulnud kohale, vaid tõmbus tihedate pilvede varju. Tema ei olnud nõus seda mängu kaasa mängima. See oli prohvetlik. Tiheda pilvituse valitsus. Päikeseta valitsus. Pilvine valitsus. Pimeduse valitsus.
Jumal saadab meile kogu aeg prohvetlikke märke, muide. Mäletate seda, kui merepõhjas lebas laev nimega ESTONIA?
Ja kuhu me oleme jõudnud? Kas meil on nüüd sigade massitapmise valitsus? Kas me hakkame nüüd sigade asemel kitsi ja lambaid kasvatama, et Tartu vangla uutele asukatele meeldivat halal liha hakata grillima?
Kullakesed, kõik jääb ajalukku alles.
Me ei saa olla kindlad, et vaimne allakäik pidevalt jätkub ja porgresseerub. Igasugu arengud liiguvad ju spiraali mööda. Meie järgmine põlvkond võib olla palju targem kui praegune, nad võivad õigustatult hukka mõista kõik meie hullumeelsused! Teie omad lapselapsed! Kuhu te selle häbiga lähete?
Ja nad võivad suhtuda ülima austusega meie tarkadesse, keda praegused narrikuljustega satraabid kremlimeelseteks ja äärmuslasteks tituleerivad.
Siis ju selgub kõigile, et te olete te ise kogu aeg olnud need kremlimeelsed ja äärmuslased.
Malle Pärn
