Huvitav, et kõik inimesed ei näe seda maailma ühtmoodi. Ometi on meil ühine keel ja kultuuripärand, meil on ühtne haridus – vähemalt see, mida meile pakutakse. Eks igaüks võtab pakutavast vastu ju selle, mis temale meeldib, mis on temale vastuvõetav, sobiv, või mis tundub talle isiklikult kasulik. Aga kooli õppekavad on kõigile ühised.
Miks tekivad ühe rahvuse piirides suured ideoloogilised lahknemised ja lausa üksteist vihkavad grupeeringud? Kas meie tahtmised ja vajadused on nii erinevad? On selles süüdi tänapäeva informatsiooni kerge kättesaadavus ja piiride hägustumine riikide ja rahvuste vahel? Eestlase saatuslik alaväärsuskompleks ja välismaailma kummardamine?
On meil tänapäeval üldse enam võimalik hakata terve rahvana rääkima ühes ja samas KEELES? Kui suur protsent inimestest on veel suutelised ISE oma peaga millegi üle arutlema? Ilma ideoloogiliste dogmadeta?
Kõige kurvem on see, et paljud meie kõrgharidusega intelligendid on suuresti selle kohustusliku progressismi ülistajatega ühinenud. Selmet oma rahva eest seista, aitavad selle hinge hävitada.
Riigil peab olema eetiline alus. Ilma selleta oleme ja jääme üksteisega sõdivateks grupikesteks, kes igaüks sikutab meie ühist vankrit endale kasulikus suunas.
Me oleme ristirahvas, ja ristiusk annab meile eetilise aluse. Ka eesti põline rahvausund annab meile eetilise aluse, mis peaks meil olema lausa veres. Kogu loodus (sealhulgas inimesed) on ju meie meelest hingestatud ja väärib siirast lugupidamist.
Mul on kogu aeg tunne, et nii paljud meie poliitikud on nagu hingeta marionetid, kes mängivad arvutimängu nimega Riik. Ja see on neile Brüsselist pealesunnitud. Nad jagavad omavahel kõrgeid ameteid, nõuavad kõrget palka ja püüavad käituda (väliselt) umbes nii nagu on ikka käitunud pärisvalitsejad. Nad ei kahtle kunagi selles, et nad kõik on oma ameti (ja palga) väärilised.
Ometi ei tea nad riigist midagi, neid ei huvitagi rahvas ja päriselu. Nendes endas seda ELU ei ole. Nad on ära õppinud mingid vormelid, need kuidagi omandanud, või on neisse tõesti sisestatud arvutiprogramm, mida nad automaatselt täidavad. Neil pole aimugi, mida tähendab riigivalitsemine, neil ei ole au- ega häbitunnet ja vastutustunne on neile samuti täiesti võõras. Armastusest oma isamaa või rahva vastu ei maksa mitte rääkidagi.
Eesti “riik” käitub nagu taganeja, allaandja, kui lapsi jääb väheseks, paneb kooli kinni, aga PEAKS hakkama hoopis noori lastega peresid maale meelitama! ET ei oleks vaja kooli kinni panna! See oleks NORMAALSE mõtlemisega valitsuse käitumine!
Kui me kolmkümmend aastat tagasi oma uue iseseisvuse üle rõõmustasime, siis ei osanud me aimata, et selle iseseisva riigi valitsused hakkavad hävitama meie maaelu, mis on tegelikult Eesti süda ja meie elu vundament.
Isegi televisiooni lastesaates olla juba lastele räägitud, “et inimesed ei jagune kindlalt meesteks ja naisteks; et sooidentiteet võib, aga ei pruugi kokku langeda inimese bioloogilise sooga ning viimasel juhul on tegemist normaalse ja ohutu nähtusega.” Ning “et on hulk poisse ja tüdrukuid, kes on sündinud vales kehas ning seetõttu meeleheitel.”
See on vale. Inimene ei saa sündida vales kehas. Inimese keha ja hing ja vaim moodustavad ühe terviku, seda ei saa katki lõigata. Inimene saab lasta oma keha ära mutileerida, aga ta ei muutu sellega naisest meheks või mehest naiseks.
Oleks ju palju lihtsam aidata inimest eksitanud mõistust leppima sellega, et ta on selles elus paratamatult kas mees või naine. Kes usub reinkarnatsiooni, see võib ju jääda lootma järgmisele elule teisest soost inimese kehas?
Ja võimalik, et tema soov olla teisest soost on tema eelmise elu järelmõju, kus ta oligi teisest soost, aga see elu on talle määratud elamiseks sellisena, nagu ta seekord sündis. Ta lõikab oma elude arenguprotsessi katki, kui ennast ära mutileerida laseb.
Usaldada saab praegu ainult neid inimesi, kes tõdevad, et maailm on hulluks läinud. Kellele see hullus on vastuvõetav, neid ei saa usaldada, sest nad on ka ise hulluks läinud.
Isegi Lauri Hussar on, näete, öelnud prohvetlikud sõnad: “Alles üksteist mõistes jõuame mõistmise ja ühtehoidmiseni.”
Tõsi, kuni me seda isegi ei püüa, seni ei ole ka ühtehoidmist. Aga selle saavutamiseks on vaja head tahet ja tervet mõistust. Soovi elada Eestimaal eestlastena ühes üksteisega arvestavas kogukonnas, mitte võltsliberaalses düstoopias.
Malle Pärn
