Mis meil, eestlastel viga on? Miks me oma riigi tegemisega hakkama ei saa?
Miks me lubame kõige rumalamad etteotsa, kõrgete palkade peale ilutsema ja piinlikke kõnesid pidama, kus nad vastutusrikka ja nende jaoks liiga keerulise tööga hakkama ei saa ja riigi pikkamööda pulbriks jahvatavad?
Meil on tuntud inimesi, arukaid, sarmikaid, vaimukaid, ilusaid, tarku, viisakaid, armsaid, ausaid, ennastohverdavaid, väga andekaid väga mitmes eri vallas, – kes aga miskipärast hoiavad poliitikast eemale. Miks?
Kas keskpärased karjeristid on poliitika maine nii madalale viinud? Kas omavaheliste vastuolude väärkäsitlused ja ideoloogiline demagoogia on hävitanud ära poliitika normaalse aluse ja olemuse, et rahumeelsed inimesed ei taha sellega tegelda?
Või ei viitsi need toredad inimesed tegelda ühiskonna asjadega ja ajavad ainult oma isiklikke ja perekonna asju? On nad lihtsalt egoistlikud ja liiga mugavad?
Miks nad siis vähemalt tänulikud ei oska olla nendele, kes veel jaksavad ja tahavad ka nende eest pead tulle pista? Miks nad neid ei toeta, vaimselt, materiaalselt, hingeliselt? Miks nad nende käitumisest aina vigu otsivad?
Kui te olete paremad ja targemad, eks siis tulge ja tehke paremini ja targemini! Nurga tagant sussutamisega saab hakkama iga loll.
Ja miks on siiski veel olemas üks erakond, kus räägitakse eesti keelt ja kaitstakse eesti kultuuri ja perekonda, kus nähakse läbi poliitkarjeristide rumalust, kus hakatakse vastu igasugu moodsatele hullustele ja troojahobustele? Ent miskipärast ilma suure rahvapoolse kaasahõiskamise ja tunnustuseta?
10 000 inimest siiski tahavad midagi Eesti heaks ära teha, meie kurssi muuta, meid soomülkast välja tõmmata? Kust nad ometi võtavad selleks mõistuse ja südame ja jõu ja julguse, kui neid selle eest aina materdatakse ja laimatakse?
Kui isegi suur osa nende oma rahumeelsest rahvast neid sõimab ja laimab ja valesti mõistab ja nende vastaliste valesid kordab?
Et retoorika? Sõbrad, mitte EKRE retoorika ei ole räige, vaid meie tegelikkus on räige. Ja selles ei ole mitte EKRE süüdi. Tehke vahet tegija ja kriitiku vahel. Pahategija ei ole mitte see, kes varast vargaks nimetab, vaid ikka see, kes varastab. EKRE püüab inimeste tähelepanu juhtida sellele, et meie riigikene on kraavi juhitud. Seda tunnistate ju teiegi?
Eks see ole ju Jumala ime, et need inimesed selles üleüldise vaenutsemise õhkkonnas ikka vapralt edasi võitlevad, eks see anna lootust, et Tema ei ole meid ehk veel päriselt maha jätnud? Sest kui Jumal ei õnnista koda, siis näevad ehitajad ilmaasjata vaeva.
Äkki oleme kunagi tulevikus jälle üks arukas ja sõbralik kultuurrahvas?
EKRE olevat äärmuslik ja rassistlik? Ja natslik ja kremlimeelne. Kaks vastandit kohe korraga? Ja kui muud ei ole, siis vähemalt populistlik.
Tsiteerin:
“Meie erakonna tegevus põhineb kolmel alusväärtusel:
Eestluse elujõud, mis rajaneb keele, kultuuri, hariduse, perekonna, traditsioonide ja rahvusliku majanduse toetamisel.
Võrdsete võimalustega osalusühiskond, kus avatud, aus ja demokraatlik riigivalitsemine tagab igale kodanikule eneseteostuse ja poliitilise kaasatuse võimaluse.
Sotsiaalselt ja regionaalselt tasakaalustatud areng ja heaolu, mille tagab õiglane ja tugev riik, rakendades hoolivat ja teadmispõhist poliitikat ning arendades elukeskkonda loodust säästvalt.”
Kus siin on äärmus ja rassism? Kus natsism ja kremlimeelsus? Kus populism?
Kas seltsimehed ei oska lugeda? Kahju küll. Aga seda on ehk võimalik õppida! Muidugi, selleks peab endal tahtmist olema.
Ennast sallivateks ja avatud võrdseteks kohtlejateks nimetavad vastalised on ka EKRE valijaid kõikepidi karikeerinud: vanad, harimatud, joodikud, pettunud, vaesemad, vaata et isegi kõigevastased. See on puhas luul, või “soovmõtlemine”, nagu nüüd öeldakse. Õelus ja kadedus. Valetajate väljamõeldis.
EKRE valija on terve mõistusega normaalne inimene. Ta elab pärismaailmas, mitte mingis väljamõeldud narratiivis.
EKRE valija on aus. Ta ei ole mingi toiduahela pärisori, tema valib põhimõtte järgi. Ta ei ole rahul Eesti praeguse olukorraga, ta näeb seniste valitsuste tehtud vigu ja ootab muutusi. Eks ole paradoksaalne, et muutusi oodatakse konservatiividelt?
EKRE valija on julge. Ta julgeb toetada erakonda, keda on juba palju aastaid demoniseeritud ja laimatud. Ta julgeb loota, et konservatiivsed muutused teevad meie elu paremaks. Ta julgeb valitsevale uhhuu-ideoloogiale vastu hakata ja klassikalisi inimlikke väärtusi kaitsta.
EKRE valija, EKRE toetaja on mõtlemisvõimeline, ta näeb ning mõistab, mis maailmas toimub. Ja tahab, justnagu soovib terve Eesti Konservatiivne Rahvaerakondki, et Eesti oleks väärikas ja kultuurne riik, kus kõigil eestlastel oleks hea elada, igas väikseimaski ääremaa külas!
Elus ei saa kunagi minna tagasi, seepärast on väga rumal liberaalide väide, et EKRE tahab meid minevikku tagasi viia. See pole võimalik. Igasugune muutus on edasiminek, eriti siis, kui see teeb midagi natukegi paremaks.
Iseasi on see, et minevikust võtab arukas inimene üle selle, mis on seal mõistlikku ja kasulikku, ja kui ollakse õigelt teelt kõrvale eksinud, siis tuleb tõesti mõned sammud tagasi astuda. Sealt, kus soomülgas juba vastu vaatab – tagasi sinna, kus viimati oli jalge all tee või vähemalt kindel maapind.
Malle Pärn
