Neil, kes nimetavad ennast sallivateks ja avatuteks ja võrdse kohtlemise nõudjateks, on ilmselt omad (rangelt isiklikud) pisikesed kivist dogmad või eelarvamused, justkui kindel ja kitsas programm arvutis, mille kitsastes piirides nende mõtted liiguvad.
Kõik, mis sellest väljaspool, on nende jaoks vihakõne ja tagurlus.
Võrdne kohtlemine tähendab nende jaoks vaieldamatuid eelisõigusi ja puutumatust teatud kindlatele gruppidele, inimväärikus tähendab nendele gruppidele kõikide nende isiklike soovikeste täitumist. Teised olgu vait.
Seda võiks ilmselt liigitada egomaniakluseks: MINU soovide järgi peab terve maailm elama ja mõtlema ja suhtuma. Kes pole minuga nõus, kusjuures viimse detailikeseni, see on minu vastu ja seega on ta vaenlane.
Ja vaenlasele kleebitakse külge kõik vastikud sildid, mis vaid pähe tulevad, ilma põhjendusteta, sest loogika on sallivuslastele täiesti tundmatu kategooria. Unustatud kategooria. Prügimäele tassitud kategooria.
Liberastlik egomaniaklus on päris kindlasti tõsine vaimuhälve.
Ent, kuna see on enamasti tahtlik valik, siis on see ravimatu. See on nagu madu, kes sööb ennast sabast. Karjäärihimuline aktivist valib liberastliku ideoloogia, sest see on võimul, ja see ideoloogia ähmastab, surub kitsasse kasti tema ajurakud, mis kaotavad seal loomuliku inimliku mõtlemisvõime.
Kaja Kallas ütles, et oleks vaja “mõelda kastist välja”.
Oleks jah, miks te seda siis ei tee: oleks vaja mitte ainult kastist välja mõelda, tulge ometi üleni välja oma kinnisest kastist ja vaadake ringi, päris maailm on veel (mingil määral) alles! Progressiivmonstrum ei ole veel suutnud kõike ära hävitada.
Aga nad ei tee ju seda. Nad hõikavad tühje loosungeid. Teistele, mitte endale. Ise nad on enda meelest ideaalsed, sest nad käituvad nagu programmeeritud robotid või tehisintellektid, mis ideaalselt täidavad endasse sisestatud (enamasti üsna rumalat) programmi.
Konservatiividel ei ole vaja mingit “kastist välja mõtlemist” – nemad ei olegi kastis, nemad elavad pärismaailmas päriselu.
Kus ja millega on konservatiivid solvanud inimväärikust või kellele keelanud võrdset kohtlemist? Vastupidi: just konservatiivid – ainsatena – kaitsevad inimväärikust ja kõikide isikute võrdsust. Kas see on paremäärmuslik?
Parem on ta muidugi, see on õige, aga mitte äärmuslik.
Äärmuslik on see, mis on tavapärasest erinev, vägivaldne, ebaloomulik, enamuse ootuste vastane, tavaellu sobimatu.
Äärmuslik on see, mis rikub ühiskonna rahulikku kooseksisteerimist. Äärmuslik on räige parafiiliate ja seksiliialduste propaganda ja selle alusel vihakülvamine, immigrantide (agressiivsete võõrasse riiki sissemarssijate) harras kummardamine ja nende kuritegude kinnimätsimine. Äärmuslik on poliitiline korruptsioon.
Äärmuslik on räige kuritegevus. Äärmuslik on korralike inimeste alusetu ja alatu laimamine ja halvustamine ja vaikimasundimine kõige kõrgemal võimutasandil.
Kumb on tegelikult äärmuslik, kas tänapäeva “avatud” liberaal, kes tahab looduse ümber teha ja nõuab kõigi inimeste pimedat allumist omaenda kunstlikult loodud mudelitele, või konservatiiv, kes loodusseadusi arvestades ja austades kaitseb inimkonna igi-igavesi väärtusi?
Miks küll nii paljud inimesed elavad nagu isekad enesekesksed lapsed, kelle ainsaks argumendiks on: mina tahan! Kui küsida: miks? on vastus: sest mina tahan!
Inimeste maailm on pea peale pööratud, tagurpidi. Korduvalt on seda juba välja öeldud, aga suur osa inimesi ei taha seda ikka veel tunnistada.
Ent õnneks – enamus inimesi kõnnivad ikka veel jalgadel. Kuni meil on veel neid, kes mõistavad, mis tegelikult toimub, ja kuni nad julgevad seda ka avalikult välja öelda, niikaua on meil veel lootust.
Malle Pärn,
rahvuskonservatiivist poliitik, kolumnist, näitleja ja vaimulik
