Selleks, et inimesed saaksid maanteedel ja linnatänavatel ohutult liikuda, on seadusega kehtestatud liikluseeskirjad.
Nende täitmine ei ole vabatahtlik, see on kohustuslik, igale liiklejale. Nende reeglite rikkujaid karistatakse rahatrahvidega. Jah, siis, kui neid rikkumiselt tabatakse, ent seadusesilm ei ulatu igale ristmikule või igasse kiirusepiirangu alasse.
Autokoolis õpetatakse meile, et kiirusepiirangust tuleb täpselt kinni pidada. Ühes mu õppeautos oli kunagi isegi niisugune seade, mis hakkas piiksuma, kui seier viiekümnest kasvõi millimeetri võrra üle läks. Kõik autod sõitsid must mööda, kes paremalt, kes vasakult. Sõiduõpetaja ütles: “Ära pane neid tähele. Nemad rikuvad eeskirju. Sina ei tohi rikkuda, sest siis ei anta sulle juhiluba.”
“Aga miks nad rikuvad?” küsisin vastu. “Ja kui ma juhiloa kätte saan, kas siis mina ka tohin kiiremini sõita? Või lausa pean kiiremini sõitma?”
Mina austan seadusi, kui nad just väga absurdsed pole. Ja liikluseeskirjad on minu meelest küll enamasti üpris mõistlikud. Ja demokraatlikud. Kehtivad kõikidele autodele ühtmoodi. Mida ei saa öelda paljude teiste Toompealt alla tulnud seaduste kohta.
Kui ma linnas viiekümnega sõidan, siis peavad minust kiiremini sõitvad juhid mind ummikutekitajaks ja saavad mu peale vihaseks. Nii sageli sõidab keegi lausa demonstratiivselt minust mööda ning võtab sisse koha otse mu auto nina ees, nii et mina pean pikivahe hoidmiseks oma viiekümnelistki kiirust vähendama.
Nende mõte on: “Sõida ometi, mis sa tolkned jalus!” Kui nad loogiliselt mõtelda oskaks, siis nad mõistaksid, et tegelikult on just nemad need jalus tolknejad. Üks riigikogu liige ütles kunagi avalikult ja häbenemata välja, et kes siis Tallinnas Vabaduse puiesteel viiekümnega sõidab.
Eriliselt probleemsed on sellised kohad, kus teeremont on juba peaaegu lõpetatud, ent kiiruspiirangu märk on veel alles. Seal sõidavad kõik mööda, ja kus pole võimalik mööda sõita, tuleb mu taha “kinni jäänud” auto mulle demonstratiivselt liiga lähedale, et mõista anda: “mis sa, loll, venid, sõida!”
Aga ei tohi ju! Kuidas on võimalik kujundada endas niisugune meelsus, et “minule ei lähe korda tee äärde topitud liiklusmärgid”?
Nii mõnigi netikommentaator on väljendanud oma suhteid aeglasematesse juhtidesse nõnda: “Õpi enne sõitma, kui tänavale tuled!” või: “Mis sa siin koperdad, püsi kodus, kui sa sõita ei oska!”
Tänaval õpitaksegi sõitma, kulla inimesed! Ja kust te võtate, et ta ei oska sõita? Oskab ju, ainult et mitte teie moodi. Tema sõidab mõistuse järgi, mitte instinktide järgi. Tema austab seadusi ja oma kaasinimesi. Ta teab, et tee on ehitatud kõikide jaoks, mitte ainult tema jaoks. Kõik sõitjad on võrdsed, uhkemal auto ei ole liikluses mingeid eesõigusi.
Kannatlikkus on üks inimese põhivoorustest, ja põhivoorustest kinnipidamine aitab hoida inimest tervena.
Miks me oleme üksteise suhtes nii hoolimatud ja õelad?
Keegi pole oma isikliku raha eest ehitanud Eestisse ühtki teed. Need on ehitatud meie ühiste rahade eest. Järelikult on meil kõigil võrdne õigus neid teid kasutada. Mõistmatu gaasivajutaja oma pangale kuuluva uhke maasturi roolis ei ole millegi poolest tähtsam oma isikiku vana vene autoga külapoodi sõitvast pensionärist! Temal on ÕIGUS sõita täpselt nii, nagu tema hetkel vajalikuks ja ohutuks peab!
Ja teistel on KOHUSTUS temaga teel arvestada. Piirkiirusest aeglasemalt sõitmine ei ole liiklemise takistamine! Maantee ei ole võidusõidurada. Inimese elu ei ole mõttetu kihutamine ühest paigast teise.
Väga paljud juhid näivat arvavat, et punase ringi sisse maalitud number (50, 90 etc.) on KÄSK sõita VÄHEMALT märgitud kiirusega.
Tegelikult on see hoopis KEELD sõita KIIREMINI ringi sees olevast numbrist. See tähendab, et aeglasemalt TOHIB sõita, kiiremini EI TOHI!
See on ju selleks, et teatud aladel poleks ohtlikke möödasõitusid: üheksakümnega sõitvast autost ei tohi seal keegi mööda sõita, sest siis ta ju ületab lubatud kiirust! Seitsme-kaheksakümnega sõitvast autost on tunduvalt lihtsam mööda sõita. Ja ka selleks, et kõrvalteelt peateele sõitmine oleks kergem ja ohutum.
Kui me sellest kinni peaksime, siis oleks meie liiklus palju normaalsem.
Riigil on ju aina vaja trahvirahasid: politsei peaks hakkama trahvima kõiki, kes sõidavad kasvõi viie kilomeetri võrra kiiremini, vaadake, kus tuleks raha kokku! Võiksime ju kasvõi natuke aega proovida, missugune oleks elu siis, kui me kõik olulisi ühiselu reegleid täita püüaksime!
Inimene saab täiskasvanuks siis, kui ta ise ennast kasvatama hakkab ja ise oma tegude eest vastutab.
Puberteediealise mentaliteediga inimesi tuleb kasvatada ja suunata, ja karistada, kui nad muidu aru ei saa, et ühiselu reegleid tuleb täita.
Ja veel: lisaks liiklushuligaanidele ületavad praegu kiirust ka paljud teised juhid, kes teevad seda põhjendusega “kõik sõidavad nii”, või “ma jään ju teistele jalgu, kui ma õige kiirusega sõidan”.
Alustagem sellest, et me ei võta enam eeskuju seaduserikkujatest, vaid seaduskuulekatest inimestest, sest palju on siiski veel ka neid, kes sõidavad lubatud kiirusega.
See on ju elementaarne lugupidamine kaasliiklejate vastu?
Kui inimene ilma mingi süümepiinata kõigile nähtavalt ja ülbelt seadust (liikluseeskirja) rikub, siis ei saa teda ka milleski muus enam usaldada. Ta on ju tegelikult tavaline egoistlik pettur, seaduserikkuja, põhimõtteliselt võrreldav näiteks varga või maksupetturiga.
Mina palun valitsuselt kaitset liikluskurjategijate vastu.
Malle Pärn
