Ehitasime kuuskümmend aastat eesrindlikku sotsialismi, ega me lõplikult ei teagi, kui palju ohvreid tee äärde maha jäi. Nüüd oleme kolmkümmend aastat ehitanud veel eesrindlikumat kapitalismi, kas me teame, kui palju ohvreid selle tee ääres puhkab?
Kommunismiohvrite mälestusmärke meil juba on, ehk oleks nüüd aeg hakata rajama kapitalismiohvrite mälestusmärke?
Nojah, ega nüüd otseselt hukatud pole ju kedagi, Siberisse viidud ka mitte. Ometi on meie edukas areng kaasa toonud lõhutud ja rõhutud elusid, küüditanud inimesi oma kodudest ja kodumaalt välja, välismaale tööle, sest siinsed palgad ei võimalda inimväärset elu.
Eesti keel on maailma kauneim keel, imeline, võrratu, rikas ja täpne keel, kus sõna on kaalukas ja kannab sõnumit. Sõna “rikkus” on meil miskipärast väga sarnane ühe teise sõnaga: “rikkuma”. Rikkus, niisiis, rikub midagi ära. Rahaline rikkus rikub inimese, kes seda omab, ja vaimne rikkus rikub ära vaimselt rikka inimese materiaalse elukülje, finantsilise läbilöögivõime halastamatus kapitalisüsteemis.
Kapitalismi ohver on seega vaimuaristokraat, kes ei suuda kapitalimänge kaasa mängida. Teda ei vajata, sest tal on mõned puudused, mis teevad ta kapitalistide jaoks ohtlikuks ja tülikaks: südametunnistus, iseseisev mõtlemine ja nägemisvõime.
Ta ei saa teiste arvel oma materiaalset heaolu tõsta, ta suhtub kriitiliselt aktiivsete ja edukate väljamõeldud reformidesse ja kampaaniatesse, ta näeb läbi nende valesid ja eufemisme, ta tunnetab meid terve rahvana valitsevaid hädaohte. Ta kirjutab täis oma lauasahtlid, aga teda ei avaldata. Ta ei oska kerjata ega kelleltki nõuda raha oma raamatute trükkimiseks. Teda ei võeta tööle, sest ta ei valeta ega varasta, sest ta elab teistsuguses maailmas, vaimses. Seal ei ole jumalaks raha, vaid tõde.
Ta tunneb ennast võõrana üleüldises kultuurituses, ta võib kaotada elutahte, sest ta on pagulane oma kodumaal, kus otsustajad ja hindajad on keskpärased konformistid ja kisakõrid, ning kus tarkus, viisakus, tagasihoidlikkus, kombekus, ausus ja muud igihaljad väärtused on üle parda heidetud või põlu all. Teda teeb nukraks, et peab oma rahva allakäiku pealt nägema, et inimene nii vähe endast lugu peab, et rahvas vabatahtlikult ja rõõmsalt oma hääbumisele vastu marsib.
Kapitalismi ohver on ka kapitalist, ehkki ta seda ise ei tea – ilma südametunnistuseta ja kaastundeta inimene. Tema vaateväli ja mõtlemisamplituud on ahenenud, ta suudab näha ja mõista vaid seda, mis puudutab teda ennast ja tema kapitali. Ta ei ole kunagi rahul saavutatuga, ta ihkab alati oma vara suurendada, oma ettevõtteid laiendada, sageli teiste hävitamise hinnaga.
Loomulikult on kapitalismi ohvrid kõik need, kes on kaotanud töökohad ja kodud, kes on alla andnud, sest nad on kapitalismi jaoks ülearused inimesed. Sest kapitalism vajab ainult kapitaliste ja kapitalistidele kuulekaid töölisi, ettureid, kes oleksid vastuvaidlematult nõus maksma ära kõik maksud, ükskõik kui palju ja kui alusetult neid ka ei kergitata, ning kes on valmis nende maksude tasumiseks aina rohkem tööd rügama.
Ja muidugi need, kes on enneaegselt surnud või invaliidistunud, tänu edukaile politsei- ja meditsiinireformidele. Ja kõik pensionärid, kellest tehti tänavakivid kapitalismi moodsa ja mugava kõnnitee jaoks.
Ohvriteks on needki, kes võtsid omaks uue ideoloogia ja kultuurituse, ning iga hinna eest, teisi kõrvale lükates, püüavad piruka juurde trügida. Kapitalismi ohvrid on need, kes vaid selleks, et kuidagi vee peal püsida, nõustuvad ka ise hakkama kapitalistideks, ehkki see nende südametunnistust koormab ja nende rahuliku une röövib. Sageli lõpetavad nad pankrotiga, sest nad ei suuda võistelda hingetute suurkapitalistidega.
Kapitalismi ohvrid on inimesed, kes on teinud kõik meie seadused ja reformid. Nad on omaenda rahva hävitamisele kaasa aidanud, nad on levitanud valesid, mida suur osa neist ilmselt isegi usub. Nad on kasvatanud endale silmaklapid, mis lubavad neil näha maailma nii, nagu kapitalistid soovivad. Nad usuvad tõsimeeli, et nad on teinud head tööd, et nad on olnud edukad ja tublid, et nad on loonud heaolu- ja õigusriigi. Nad on viinud meie riigi kuristiku servale, ja nende süü jääb raske kivikamakana nende ellu.
Kapitalismi ohvrid on lapsed, kes kasvavad üles valede, rumaluse ja labasuse pealetungi all. Kes on omapead jäetud halastamatu võidujooksu keskele kommertsraadiote labase lobisemise, pealesunnitud häbituse, vägivaldsete multikate, mõistust hävitavate arvutimängude ja halva tümps-muusika vastutustundetus lärmis.
Kõik me oleme kapitalismi ohvrid, terve meie rahvas on selle koorma kandmisest ühel või teisel viisil haige. Aga mitte kõik ei ole parandamatud. Kes ennast haigena tunneb ja terveks saada tahab, sel on lootust paraneda. Kes ennast terveks ja haiget ühiskonnakorraldust õigeks peab, sel enam lootust ei ole. Kui just Jumal piksena sisse ei löö.
Kapitalismiohvrite mälestusmärk huvitab vist ainult vaesemat Eestit, sest vaimselt rikutud inimene ei saa aru, et ta rikutud on. Et aga vaene Eesti pole nii rikas kui esimene, kes pillab miljoneid mõttetult, võiks tarvitusele võtta juba olemasolevaid kujusid – näiteks selle, mis asub Estonia taga, kus mees on nõrkenud ja naine hüüab appi. Sotsialistliku heaolu tingimustes tähendas see kuju, et mees on purjus ja naine peatab taksot.
Nüüd, “edukas õigusriigis”, leiduks talle uusi tähendusi. Elu meie ümber pakub selleks igati kirkaid näiteid.
Malle Pärn
