Inimese keel ja kultuur on omavahel väga tihedalt seotud, keelest oleneb kultuur ja kultuurist oleneb keel. Inimese keelekasutuse järgi saame hinnata tema kultuuritaset, ka tema olemust, tema meelsust, tema isiksust, tema eelistusi, tema valikuid. Ja valitud keelekasutus omakorda suunab inimesi gruppidesse, otsima omasuguseid ja vastanduma teistsugustele.
Inimese keelekasutus võib olla primitiivne, kantseliitne, argine, materialistlik, aga võib olla ka kujundlik, sõnarikas, kirjanduslik, luuleline, intellektuaalne, mõttetihe. Inimese vaim ja vaimne areng määravad tema keelekasutuse. Samuti see, kas ta on ennast arendades iseseisev või on valitsevast ideoloogiast orjalikult sõltuv.
Ideoloogia on paraku alati üsna kidakeelne, plakatlik, jäik ja piiratud. Ideoloogia tekitab kohmakaid,sageli otsetõlgituid, kirjakeelesse mittesobivaid termineid, mis kultuuris eriti midagi ei tähenda või tähendavad midagi muud.
Ideoloogia tahab inimesed kujundada ühtlaseks ja kuulekaks massiks, ilma eriliste tippudeta, ilma isiksusteta, ilma iseseisva mõtlemisvõimeta.
Ideoloogia on nagu arvutiprogramm, mis paneb inimesed robotitena ühtemoodi käituma.
Mõtlev, iseseisev isiksus on võimule ohtlik igal ajastul. Teda ei ole võimalik kergesti petta, klaashelmeste või tuliveega ära meelitada. Ta oskab mõtelda ühiskondlikult ning arvestab oma eluvalikuid tehes ka rahva üldist heaolu ja kogukondlikku tervist. Teda ei ole kerge ära osta, sageli on see isegi võimatu.
On loomulik, et keel uueneb, tekivad uued sõnad ja terminid. Loomulikud, ühiskonna arenguga kaasnevad sõnad ja terminid lisanduvad keelesse sujuvalt, takistusteta, ja rahvas võtab need ka kasutusele. Tõrkeid ei teki.
Ent võõrsilt kunstlikult sisse toodud (ideoloogiliste) sõnade ja terminite suhtes tekib igal mõtleval ja keeletundlikul inimesel tõrge. Kui sõna ikka ei sobi meie keeleruumi, kui tal ei ole orgaanilist sisu meie kultuuris, kui tal on ainult võõrideoloogiline (poliitiline) tähendus, siis me seda vastu võtta ei tohi. Nii-öelda vägisi sisse suruda, meie keelereeglid võõrastele keeltele allutada. Oma keelt tuleb kaitsta. Oma rahvuslik vaimsus tuleb puhtana hoida.
Uued ideoloogilised sõnad tuuakse meile sisse tänapäeval enamasti inglise keelest: tolerantsus, avatus, vihakõne, mitmekesisus, ärklus, kaasamine, suunamudija, sisulooja, sookvoodid, sotsiaalne sugu, rääkimata gei-lesbi-transi-kvääri ja sugudevariantide rikkalikust sõnavaramust.
Ka paljudele olemasolevatele terminitele uue sisu andmine on ideoloogiline keeleuuendus: euroopalikud väärtused, 21. sajandi inimene, solidaarsus, sallivus, sallimatus, võrdsus, liberaalsus, ksenofoobia, homofoobia, islamofoobia, rahvuslus, natsism, rassism, populism.
Tolerantsus millegi või kellegi suhtes peaks nagu olema millegi või kellegi meist erineva või meile vastumeelsena tunduva rahumeelne talumine, samas tähenduses kasutatakse ka sõna sallivus, millele on loodud ka vastand – sallimatus. Pole ju inimest, kes igas mõttes kellelegi vastumeelne oleks, igaühes on olemas ka mingi üldinimlik olemus, millega me teise inimese juures kenasti leppida võime? Seda peaks heas mõttes “sallivus” ju tähendama?
Pole olemas jäägitult kõike sallivat inimest, ka mitte jäägitult kõige suhtes sallimatut. Seda me ju näeme. Need, kes nimetavad ennast sallivateks, lausa põlgavad ja vihkavad kõiki neid, kes mõtlevad nendele olulistes asjades teistmoodi kui nemad. Sallivad on nad tegelikult ainult omasuguste suhtes. See fakt muudab termini “sallivus” täiesti absurdseks, pealegi valelikuks.
Need “sallivad” on meil tegelikult ju kõige sallimatumad! Nad ei salli mitte kedagi, kes nende kooris kaasa laulda ei taha. Hiiliv vägivald on nende element. Absoluutne ülemvõim on nende ihaldus.
Demagoogilised terminid eksitavad paljusid inimesi. Keeleamet peaks terminoloogia loomise ja selle ühiskondliku kasutamise jälgimisega tõsisemalt tegelema.
Võtame teise kuritarvitatava valetermini: homofoobia.
Foobiate sõnastiku järgi tähendab see tegelikult haiglast hirmu samasuguse ees. Sarnasekartus, mitte viha erineva vastu.
Ei saa ometi oma suva järgi võtta üht olemasolevat terminit ja hakata seda kasutama hoopis teise nähtuse kohta? Hoopis teistsuguses tähenduses? Tool on tool ja mitte laud. Eks ole narr lauda tooliks nimetada? Või kuuske jalgrattaks?
Homofoobia ei ole vastumeelsus homoseksuaalse orientatsiooni suhtes. Kui seda tunnet või suhtumist tahetakse kuidagi määratleda, siis tuleks selleks leida mingi muu termin. Vihkamist tähistatakse liitega mis- või miso-. Näiteks: misantroop – kes vihkab inimesi, misogüün, kes vihkab naisi. Misandria – vihkamine meeste vastu. Ent vastumeelsus ei ole sama mis vihkamine.
Foobia ei ole viha ega vihkamine, ka mitte vastumeelsus. Foobia on haiglaslik hirm. See kuulub meditsiini valdkonda. Mingil isekal triibuaktivistil ei ole õigust kellelegi külge kleepida mingit foobiat. Meditsiinilist diagnoosi. Jäägu see meedikutele. Pealegi, kui see LGBT-vastasus oleks haigus, siis tuleks neid “haigeid” ju kohelda eriti sallivalt, mitte neid äärmiselt sallimatult halvustada?
“Homofoob” on teistele oma suva järgi pealekleebitav silt, mitte keegi ei ole ise kuulutanud, et ta põeb niisugust foobiat. Kes sellise valetermini kellelgi külge kleebib, see näitab ainult oma narrust ja oma viha normaalsuse vastu. Ehk näitab see hoopis mingit tema enda tema imelikku foobiat?
Vihkamisele ja narrusele ei tohi anda võimu terve ühiskonna, kultuuri ja keeleruumi üle!
Ja tegelikult ma ei usu, et keegi lausa vihkaks homoseksuaale või homoseksuaalsust, kellele see teise inimese intiimelu ikka nii väga korda läheb – protestitakse ju selle vastu, et seda uue valitseva ideoloogia ja progressina lausa vägivaldselt kõigile peale surutakse. Et kõik inimesed tahetakse suguelu järgi liikideks jagada.
Nii et lõpetage oma tavalisest erinevate seksuaalmõnude liigne avalik propageerimine ja agressiivne sõdimine traditsioonilise kultuuriga, siis kaob ka see avalik vastumeelsus ja teid jäetakse rahule. Tõde on tavaliselt lihtne.
Tegeliku homofoobia (sarnasekartuse) vastand on aga heterofoobia – haiglaslik hirm teistsuguse ees.
Eks meil ju olegi pigem sellega tegemist? Heterofoobiaga? Miks muidu kukuvad paljud inimesed hüsteeriasse iga kord, kui keegi nende mõtete ja nende valitud eluviisidega nõus ei ole?
Niisiis, sõbrad, hakakem rääkima meid suuresti vaevavast heterofoobiast, mitte homofoobiast! Ehk on just see ka “sallimatuse” põhjuseks – inimene sallib ju enamasti vaid seda, mis talle meeldib?
See on ju ka LGBT-inimeste peamine probleem?
Kui meil poleks seda vihast suguelu mitmekesistamise sõda, siis ilmselt ei oleks meil ka nii palju sallimatust.
Malle Pärn
